Uduses päikesetõusus,
härmatise all,
kükitavad pallid.
Üksteise järel reas.
Nad on juba mitu kuud istunud ja oodanud.
Aga ikka ei tule härra Trakotrionu
ja vii neid sooja,
lauta
või küüni
või kuskile teineteisele lähemale.
No, miks ometi ei võiks neid nosida lehmad?
Iga pall mäletab veel päeva,
kus ta oli rohe-roheline.
Õitses ja ilutses.
Aga siis tulid tädid vikatitega.
Rohelusele vikatid tere ei öelnud,
ikka lõikasid ja jätsid endist niidetu maha.
Siis tulid rehad.
Silusid roheluse ridadeks paika.
Nad olid palju sõbralikumad.
Ja mida aeg edasi,
seda tuhmimaks ilu muutus.
Nii tuligi ühel päeval Traktorionu.
Põrises kohale ja rullis kuivanud kõrred kokku.
Ja jättis rullipakid maha.
Nüüd vaatavad heinapallid igatsusega sinna,
üle suure maantee,
kus on lambad,
kes muudkui maiustavad ja määgivad.
Pallide unistustes tulevad lambad ükskord üle tee.
Märkavad neid ootajaid
ja kepsutavad rõõmsalt kohale.
Ja kõik oleks ülevoolavalt õnnelikud.
Siiani kükitavad pallid reas
ja mõtlevad päevale,
mil neist luuakse lastelaule,
pressiteateid
ja õrnroosakaid armastusromaane.
