Enne saatuslikku ööd

Enne saatuslikku ööd,
armastasin pimedust
ja hingasin tähistaevast.

Enne saatuslikku ööd,
kastsin end kuuvalgesse
ja suplesin jahedas õhus.

Enne saatuslikku ööd,
olin märgade männijuurte
ja oksapragina laps.

Enne saatuslikku ööd,
võisin tantsida hommikuni
ja tee ei toonud hirmu.

Siis tuli naerev saatus,
kurjalt krõbisev karma
ja mu silmadest rööviti sära,
mu armastusest võeti öö
ja mulle jäi janu,
mille sarnast ei leidugi,
mida eal ei kustuta.  

Kingituseks

Ma lubaksin kokku sul,
kõik ilusad suveööd
ja et alati helgiks kuld,
kaunis oleks elumiljöö.

Ja kui saaksin mahti,
siis naeratus lükkaks silmad lahti
ja kõik oleks alati värve täis,
tundeid, sõpru paremaid ja häid.

Kui oskaksin vaid,
siis kuusära mataks hinge.
Ja sadatuhat pehmet paid,
saadaks läbi tuule vinge.

Kord oled täiesti õnnelik, tean.
Vaatad kõrgelt tagasi sealt.
Ja mina ikka soovin head,
ükskõik, kuhu su elu viima peab.

Täna ma ei luba veel,
täna ma mahti ei saa.
Kuid pea mu sõnad meeles,
kui vaja, olen olemas.



*mõeldes jõuludele, sõpradele, headele soovidele

Punupatsipealinn

Tartu –

kottis kampsunite,
punupatsi- ja krunnipealinn.

Noored kenad tudengihärrad-preilnad.

Loomeinimestekoopad

ja raamaturiiulid Genialistides.

Krigisevad toolid ja põrandad,

vaimust piinatud ühiskorterid,

kus tühjad veinipudelid reas.
Ilusa kõlaga häälest ära klaver, 

klahvidega, kus enam valget ei leidu.

Ja kellal ei olegi aega,

kõik hilinevad ja häirivad,

aga tund

lä'eb siin kiirelt mööda.  

*inspiratsiooni andis kohtumisõhtu Ott Aardamiga ja Tartu niisama ka

Ühele laigulisele

Ma loodan, et kui sa jooksed,

siis jooksed ka minu eest.

Mõttes on kodu ja kruusatee,

kui kändudest üle tormad.

Ma loodan, et kui sa varjud,

siis hoiad meeles mu silmi,

mis meenutavad kuivanud viinamarju.

Ja usud, et ükskord saab ära.

Ja usud, et ma ootan seal kruusateede juures.

Ja ootan su lugusid ja raskusi oma õlgadele.

Ma loodan, et see kõik möödub kiirelt

ja et igas su päevas on mingitki päikest.

Ma loodan, et keerulisi hetki ei tulegi,

vaid kõik lihtsalt kaob.

Ma loodan, et saadud kogemused toovad head.

Ja ma tõesti ootangi,

millal saan püüda su järgmise kallistuse

ja naeru,

tuulte kätest ja päikese paidest.
Ma loodan, et kui mina ootan,

siis sina ootad ka taaskohtumist.

*inspiratsiooni andis sõber, kes ise seda teab :)

Kastes

Käisin kastmas su muusikasse hinge
ja nii hea oli olla märg.
Ma ujusin, suplesin kaua,
nüüd vaikus karjub.
Ja tuba oli su jaoks liiga valge,
sa pimeduses ekslev hing.

Las ma kastan veel.
Janunen su järele.
Las tilgub heli põrandale paitama maad.
Las voolab laiali igasse prakku,
mis toitub se'st.

Su allikates elangi,
küll teadmata,
miks su helid
taga ajavad mind.


*inspiratsiooni andsid Doris Kareva ja Robert Jürjendali sõnad ja helid

Veri

Tumepunase tindipliiatsiga

märgistad mu hinge

ja kõik 

näeb välja 

kui veri. 

*inspiratsioon Doris Karevalt ja Robert Jürjendalilt

Sa..

Sa paned mu elama
oma löökide heleda kajaga.

Ja öösel mitte uinuma
oma lööva aususega.

Sa paned põlema lõkke,
mis igavesti märg.

Sa sütitad leegi,
mille jaoks mul õhku ei jätkugi.

Sa võtad valu,
mis alati on olnud.

Sa peidad võõrad naerud,
mis enam ei pilkagi.

Ja sinu kajas ma lendlengi sahisedes öösse.


*inspiratsiooni andsid Doris Kareva ja Robert Jürjendal

Julialt Romeole

Kas sa tunned mind? Ütled, et tead ja mäletad, meenutad endisi aegu, aga kas sa tunned? 

Sa oskad mu sisse alati nii ilusti pugeda, aga ma ei taha seda. Iga pugemisega mürgitad mälestusi, mis on päikest täis. Sest pärast tuleb minek. Ikka ja alati. Aga mina ei tohi kunagi minna. Mulle pead sa saama öelda kõige viimase „head aega“, anda kõige viimase viipe ja naeratuse. 

Tükk aega ei taha ma sinust midagi kuulda, aga sa tungid mu ellu läbi teiste sõnade. Läbi sõgedate sundimiste. Kõik kõrvetab sees.

Mäletad neid esimesi arglikke märkamisi? Sina võlusid oma silmadega, mina püüdsin veel enam naeratada kui muidu. Ja sa ajasid mu vihale. Nii kurjaks kui kuradi. Ja siis pöörasin sulle selja ja sina vältisid minu puudutamist. Aga järgmisel päeval, hommikukohvi hõngus oli kõik ilus.

Meid sidus see veider lähedastest erinemine. Kui väga kumbki ei tahtnud esivanemate jälgedes astuda. Ma ei hoolinud aust, kuulsusest ega briljantidest. Sina ei mõistnud viha. Ja ma mäletan, kui me esimest korda tantsisime. Ei kuskilt ilmusid sa välja ja tirisid mu muusika rütmi. Sel ööl teadsin, et pean sinuga kunagi veel kasvõi korra kohtuma ja ühe tantsu tantsima. Näed, mis sai. Täna tantsime taas. Sõnades ja tegudes. 

Ja siin me nüüd oleme – jälle arglikud ja tahaksime ju öelda nii palju. Aga ei oska ega suuda. Igas su kortsus leian midagi kaunist läbielatut. Kahju, et mind neis nii vähe on. Aga sind ma vihkan ja armastan igavesti. Ja kui ma ka sinu kõrval ei sure, siis olen sulle kinkinud vähemaltki oma elu kõige suurepärasemad hetked.



*inspiratsiooni andis etendus "Romeo vs Julia"

Küünlavalgel

Kui üürike on elu? Kui kindlalt ja sihipäraselt teen ma iga päev vigu.. Sinu armastus polnud kunagi viga, sinu käed, sinu silmad ja lõhn - miski pole viga. Polnud.
Aga päeva lõpus istun ma ikka üksi küünlavalgel, teadmata, mis oli see tänane viga..

Kunagi palun kõige pärast andeks, aga lunastust ei tunne. Ja siis võtan end su ees paljaks. Lõpuni. Värisedes otsin katet, sest sa näedki mind. Sa nägid päriselt mu sisse. See siin polegi nagu armastus, mille saaks endale jätta.
Ja kõik mälestused sinust pakin ilusasse paberisse ja kingin sulle sünnipäevaks. Kõik komplimendid võtad tagasi endale, sest need pole mulle. Ja siis ma säran kui küünal.

Säran kuni leek kustub. Jah, kustub küll, aga mina olen ikka edasi. Üksi. Küünalde keskel, mis põlevad lõputult kaua. Ja ma olen väsinud, aga ei tunne väsimust. Keerlen aina ringi. Otsin ühte päeva öötunde juurde. Jälgin kuud ja voolavaid pisaraid. Aga ei mõtle sinust, sest mälestusi pole enam. Siis ükskord.. Kunagi. On nii.

Ja mis tuleb pärast, pole enam minu pärusmaa. Ma olen kadunud. Minu leek on kiirelt põlenud kui kasetoht. Minu sõnad on tühised. Ja püüan kogu hingest nutta. Aga ei oska enam.
Ühe mälestuse unustasin pakkida. Hoian kätt laubal, kuhu jätsid oma viimse suudluse. Oma viimse jälje. Kui tundus, et sa teadki, kes ma olen. Aga see oli illusioon, kaarditrikk või meistriteos su lõputus mängus.

Ja kui sa siis läinud oled, pühin oma kurva tuju killud kokku ja viskan su tunnete prügikasti. Küünlavalgel. Üksi. Mõistes lõpuks, et elu on eksam, milleks ette valmistuda pole võimalik. See on improvisatsioon ja hinne - see sõltub vaid oskusest petta, juhuslikkuse julmusest, saatuse salapärasest särast.

Mis hindega ma lõpetan?

Mis rõõmu see annab?

Mis tulemusega lõppeb see üürike elu?

Seda teab ainult kõige kurvemate päevade masendus, kõige sügavamate tunnete tuimus, kõige silmapaistvamalt ilusam vale.



*inspiratsiooni andis etendus "Üritus"

Vihm

Õues oli külm ja märg. Astusin mööda lompe koju. Langenud lehed katsid maad. Tallusin nende peal kuis jaksasin. Ja jõudsin veel külmema koduni, kust ükski tervitus minuni ei kostu, sest tervitajat pole. Külm ja kõle tuba, mis isegi minule ei kuulu. Odava pesupulbri haisu täis. Panin vihmavarju käest. Vihm sadas mu varju pealt põrandale.

Ja siis istusin voodiserval. Kuulasin krabinat aknal ja sinu häält. Sinu naeru. Lugesin su silmi. Isegi kui sind polnud siin. Enam polnud millelgi vahet. Keegi ei päästa mind elu eest, mis minul samamoodi tallub kui oleksin vaid üks langenud kollaseks tõmbunud leht.

Su sammude kaja kõlab mu kõrvus kui rütmitu trumm. Kajab ja kajab ja kajab.. Miski ei kustuta mälestust sinust. Ja sa ei viinudki mind endaga kaasa. Ei pannud naeratust näole, kuigi ise naersid. Ei toonud sooje tundeid läbi sügisese tormituule. Ei hoidnud mu raskete mõtetega täitunud pead. Lihtsalt panid oma suitsust läbi imbunud mantli selga ja läksid.

Mina jäin siia sinu lõhna otsima, mida igatsen kõige enam. Sinu rasketele jälgedele järgnema, kuigi need kuskile ei vii. Vähemaltki mitte sinuni. 

Ja miski ei saagi vist endiseks. Kui isegi vihm mind puhtaks ei suuda pesta, siis olengi sinu jaoks liiga määrdunud ja must. Kole.

Ükskord ma saan. Sinna kaugele. Kõrgele. Unistustemaale, kus sina mind ootad. Ma tean, et ootad.

Või kas siiski.. Tahaksin ju nii väga uskuda, et keegi siin elus mõtleb minust ka nii nagu mina sinust. Nagu mina elust. Ma janunen nende seikluste ja kogemuste järele, mida elu pakkuda võiks, aga ei paku. Sest ma istun ja kuulan vihma, selle asemel, et ise vihm olla. Aga midagi polegi mõtet muuta. Kelle nimel?

Kogu see elu tundub tühjust täis olevat. Minu juurde ei tule keegi, et olla minuga. Tullakse, et korraks lihtsalt kuskil aega veeta ja siis minna. Näidata, et ollakse elus. Aga minu samme ei loetagi. Minu kukkumisi ei takistata ja abikätt ei ulatata.

Võiksin siin samas soovida vaid head teed ja minna. Aga miski hoiab tagasi, nii väga. Sulgen silmad ja tunnen su embust. Ja siis jälle avan ja sa oled kadunud.

Kas sa üldse kunagi olid? Kas sa katsid mind nagu vihmapilv? Kas sa pritsisid mind enda olemusega, kuni su lõhn jäi särgile rippuma?

Ei, miski pole enam tähtis. Keegi ei päästa millestki, millest pääsu pole.

Ja siis istusin põrandale. Külmale ja koledat värvi. Jälgisin tühjust ja ei tundnud aega. Vahel vist on vaja lihtsalt olla, et mõista, mida tähendavad need piisad elus, mis aina langevad ja langevad. Teevad hinge märjaks ja soolaseks.

Katsin oma silmad kätega, tõusin püsti ja läksin lõhna järgi. Ja langesin vihmas kui üks viimne kollane sügisleht.




*inspiratsiooni andis film "Roukli"

Luule hele hõik

Meil on kolmapäev.

Ja õues on loojuva päikese kuma.

Ja homme on juba neljapäev.

Ja koju saabun päikesepunas.

Mõni leht lendleb mu juuste kohal

Ja mõni hiir ületab teed mu jalge ees.

Treppidest üles ja olengi kohal,

Seisan siin koduukse ees.

Kriuksuvast uksest püüan hiilida,

Ilmvõimatuna tundub kõik.

Ja homsetest kohutustest viilida,

Jääb mõttesse vaid luule hele hõik.

Eilsesse sumedasse sügisöösse,

Kaotasin kõik koledad vaenud ja vihad.

Nüüd miski üksik valu tungib vöösse,

Kirg kustutab kõik ihad.

Meil on endiselt kolmapäev

Ja istun kulunud värviga kirjutuslaua taga.

Homme on endiselt neljapäev,

Ja hommikuvalge maailm on vait ja vaga.

Mängin su mänge

Tule, mängi minuga seda mängu,
mida oled harjunud mängima.
Kus vajutad mu tunded kängu,
kus üha sügavamale vajun sängi ma.

Tule, arutleme idiootsete probleemide üle,
mis igal inimesel tagataskus.
Ja siis, seal pingil avastan su süle,
mina ja tunded poleks ju raskus.

Tule, naerame mured kuskile kaugele,
sa tead, et minulgi leidub neid.
Ja hiljem, sa vii mind maale laugele,
kus sinu armastus on suurim leid.

Tule, leiame üles kõik rõõmud taas,
kisu mu kurbused käest.
Ja hiljem, ma luban, lebame maas,
sa saidki mu avatud ja tühjaks väest. 

Tänavahaldjas

Seal tänaval hõljus üks neiu,
ilusaim kõigist eal.
Ta hõljudes kaotas oma peiu,
seal munakiviteede peal.

Kus rändab ta täna – ei tea,
juuksed on maani ja silmad rõõmu täis.
Väsinud kunagi pole ta pea,
niitidest kiusatud ta kleidikäis.

Ehk olengi ise tema,
meeldib mul mõelda nii
ja valetan nii veel enam,
ja hõljudes tüdruk kaobki. 

Kuidas möödub üks kuu

Esimesel nädalal:

Söön sinihallitusjuustu ja sidrunimaitseliste oliividega võileiba.

On alles kuu algus ja ma võin seda endale lubada.

Ja peale raputan Santa Maria tšilli-maitseainet ja naudin.

Ja magustoiduks söön valge šokolaadi-vaarika kohupiima koos virsikupoolikute ja banaanidega.

Joon kakaod ja kohvi ja kõiki peeneid käsitöösiiderid ja –õllesid.

Mul on hästi palju raha.

Kahe nädala pärast:

Mekin liiga soolases vees keedetud nuudleid ja lisan endiselt tšilli-maitseainet, sest seda on veel alles.

Ja nuudlite kõrvale söön nuudleid.

Joon imeliselt maitsvat kraanivett.

Magustoiduks söön pool šokolaadikommi, sest teine pool jääb homseks.

Külmik jääb üha tühjemaks, aga poodi ei ole mahti minna.

Rahakott ka üsna kõhnake.

Ah, mis seal ikka – vesi täidab hästi kõhtu.

Ja juba varsti tuleb uus kuu.

Ja jäängi siis külma tuppa magama, meenutades häid aegu, mil kana ei jaksanud äragi süüa ja üldse oli liiga palju toitu.

Homme viin sõprade taara ära, ostan leiva.

Uus elu

Ma veidi kardan tulevikku.

Ah, mis lollitan,

Mis veidi?

Päris palju kohe, julgen nüüd tunnistada.

Ma kardan, et mind ei armastata

Nagu armastati kohe siin.

Ja kardan, et mu ebatäiuslikkused jäävad silma.

Ma kardan, et ma jäängi kohe üksi.

Aga kodu on kindluseks nii ehk naa.

Ma tean, et kõik läheb hästi,

Aga ikka kardan.

Ootan seda uut elu.

Ihaldatud vabadust ja võõraid radu.

Ootan ja kardan ja leban põrandal maas.

Veidi on külm,

Aga tunded annavad sooja.

Mulle jääb mu kirjutamisind

Ja paber

Ja tindipliiats.

Aga natuke ma ikka kardan. 

Uni

Hommikuvalge äratab üles,
ma unes kägaras olin su süles.
Siis silmad ma avan, valgus lööb,
sind polnudki siin, mu monsieur.

Päeval ma merest ja taevast sind otsin,
aga läinud mu uni on uduvines.
Liivast ja tuulest leian lahtisi otsi,
kuid sina ju läksid edasi minnes.

Õhtul ma tulen ja peidan end ära,
õhuliste tekkide kuhjade alla.
Unes on sild ja sillal on värav
ja sina ilmud jälle, on su käed valla.

Ma naeran ja olen seal maailma tipus,
sest sina mu kätest kinni hoiad.
Ja kui nüüd see muinasjutt lõppema kipub,
siis päikesekuma ja hommik taas koidab. 

Pastoraat

See paik on saladusi täis,
oma rõskuse ja lõhna ja rohuga.
Siin hingi liiga palju käis,
mõni läks ja mõni tuli väikse ohuga.

Sissevajunud põrandalauad
ja hingede ristumise paik.
Siin trepil istuda võiks kaua,
nii eriline selle koha maik.

Ma võiksin nutta sõnu taga,
mis mu'lt tahtmatult võeti siin.
Ma ühtki muret kellegagi jaga,
ainult maja teada hingemiin.

Vana pastoraadihoone,
rohtun'd rada ja kruusatee.
See paik siin tõmbab joone,
elava- ja surnumaade ees.


*kirja pandud Reigis

Su hääl

Las su kähisev hääl põrkub mööda tuba
ja las su kare käsi paitab pead.
Las see õhtu siia saabub juba,
sa teinud mul vaid ainult head.

Klõbista mu konte mööda,
kui ma olen üksi taas.
Ei sind minema siit eales lööda,
kui vaid siis, kui lumi maas.

Unustatud sõnad ja kõik tunded,
unustatud joostud maad ja rajad.
Sinust jälle nägin und, et
möödusid meil miilid, majad.

Ja kui tasa kähisedes lausud,
mis su südame peal lasub.
Nõrgaks teeb su lüüev ausus,
aga tead, kus süda asub.

Las su kähisev hääl langeb,
öösel minu rinna peale.
Las see vihm seal õues langeb,
su kähin ainult vihjab heale.



*viisiga sõnad, mis on kirjutatud Riho Sibula kontserti meenutades

See oli, kui tulid

Ammuks see oli,
kui väravast tulid,
su pilk oli saladust täis.

Ammuks see oli,
kui ahju sees tuli
ja põlvel mul sinu pluusikäis.

Ammuks see oli,
kui sügis kord tuli,
su pilgus härmatis kattis maad.

Ammuks see oli,
kui leegitses tuli,
su teetassiveega tõtt vaatasin ma.

Ammuks see oli,
kui taas jälle tulid,
su pilkudes patud peitmas end.

Ammuks see oli,
kui õuele tulid,
su välimus näitas, et kõrge on lend.

Ammuks see oli,
kui põles kõik tuli,
su käed õrnalt hoidsid mind.

Ammuks see oli,
kui väravast tulid,
sa laususid: "Armastan Sind!"



*need sõnad omavad ka viisi

Soovin su eest ühe soovi

Ma soovin su eest ühe soovi,
sest ma tean, et sa ise ei saa.
Su pilkude kaitseks laotan loori,
mis udu moodi katab maad.

Ma mõtlen su eest ühe mõtte,
sest ma tean, et sa ise ei suuda.
Su peal teen kindlaks võtte,
mis järgmisi teid ehk muudab.

Ma naeran su eest ühe nalja,
sest ma tean, et sa iseei oska.
Ühe tõe sinu seest päris palja,
võtan endale, muud ei oska.

Ma soovin su eest ühe soovi,
sest ma tean, et sa taevast ei jälgi.
Sestap kleidis keskööl olen hoovis,
ei mu süda enam rõõmudest nälgi.

Sünnipäev

Ma pean su sünnipäeva.
Sinu oma.
Siis teist.
Siis kolmandat.
Kõik on sinu.
Oled õnnistatud hing.
Su eest on soovitud soove.
Su eest on palveid loetud.
Ja sa tulid välja.
Kõigele vastati.
Õnn on me poolt.
Päike on alati me taevastes.
Ma pean su silmi meeles.
Naerukilkeid.
Käeviipeid.
Sinu sünnipäev on peetud.

Minek

Linn on vaikust täis ja mina astun.

Ja astun.

Ja astun.

Võõrad autod lähevad mööda.

Mina lähen ka.

Aga lihtsalt teises suunas.

Või siis ikkagi samas?

Keegi ei tea..

Keegi ei tea mu hinge kõige sügavamaid saladusi.

Keegi ei tea, miks need kilgid karjuvad.

Keegi ei tea mu mõtteid.

Keegi ei tea, mida ma maailmalt tahan.

Kõik näevad ainult mu välist kesta.

See tüdruk sealt, kes alati saab ja alati oskab

ja alati suudab ja alati viitsib ja alati teeb.

Aga mida ta tunneb?

Kedagi ei huvita.

Ja ma lähen ja ma lähen.

Ja ma tahan nii väga, et keegi võtaks mu kaasa.

Viiks mu ära.

Kuskile kaugele.

Samas ma kardan.

Ma kardan seda elu.

Ma kardan seda maailma.

Ma ei karda pimedust.

Ja keegi ei pühi mu pisaraid.

Mis voolavad oma rajast mööda.

Ma astun.

Ja ma kuulan seda tühja linna üksikut tuulekella.

Ja ma astun.

Ma astun sinnapoole, kus on valgus,

kuigi vihkan valgust.

Kuigi vihkan varju, mis jääb mu selja taha.

Mis räägib minu saladusi.

Saladusi, mida mul pole, aga samas ka on.

Keegi ei näe mu naerude taha.

Keegi ei tea mu päris lugu.

Kõik teavad mu igatsevat vingumist.

Kõik teavad mu igapäevaelu töinamisi.

Aga keegi ei tea mind.

Ja ma astun.

Üksikud tähed näitavad mulle teed.

Tähed, mille pilved katavad.

Nii on ikka siin elus.

Pilved katavad ja katavad.

Aga pilvede all on keegi, kes ei lõpeta eksisteerimist.

Ta on.

Ta seisab.

Ja siis ta läheb.

Läheb nagu ei kunagi varem.

Teda ei huvita pilgud.

Teda ei huvita mõtted.

Teda huvitab sisemus.

Teda huvitab hing.

Teda huvitab süda ja müsteeriumid.

Vist olengi see,

keda katavad pilved,

aga kes eksisteerib,

kes oskab tunda,

kes oskab näha,

kes oskab naeratada.

Ja ma lähen.

Ma astun.

Jalg jala ees.

Kõnnin oma üksikut rada.

Kõnnin nagu ealeski varem.

Linn on pimedust täis.

Ja ma ei karda.

Ma olen vaba kui lind.

Ja ma astun.

Augustiöö

Pean küünlarasva uppunud mardika matuseid,
jälgin sabadega tähti, olles teki sees.
Need tähed justkui hüppaks mööda katuseid,
mis linnuteede tähesäral ees.

Tunnen kaasa, et kõik ongi kohe läbi,
sest tegelikult on maailm ilus.
Veidi mõne seiga tõttu tunnen häbi,
mu sees on mõtted vilus.

Taipan, et ongi hästi mõjunud see aeg,
veidi laastavalt ehk siiski ka.
Kuid laasteretk ei ole üldse vaev,
kui viibid siin veel minuga.

Lehvitan sealt metsast pärit loomale,
kui tekki rohkem ümber sätin.
Su jaoks ehk veidi tõmban koomale,
pähe seon su kingitud räti.

See öö võib olla seiklusi täis,
kui liblikana lennelda soovid.
Mis enne tähesärana näis,
on ainult tulukesi täis hoovid.

Mul on sada last

Mul on sada last,
kes kõik tahavad saada kuulsaks.
Aga ma kuidagi ei taha olla ema.
Ja need lapsed ei jäta kodu,
ei lähe ülikooli teise linna,
ei abiellu ega tantsi esimest tantsu.
Nad on alati minuga,
alati mu sees,
kunagi lasen valla.
Äkki saavadki kuulsaks.
Tänaval tuntakse ära
ja mina olen uhke,
sest mul on sada last.

Armastusavaldus

Ma tahan tunda su januseid huuli oma laubal, kui kell on löönud kolm ja mitte hoolida, et kolme tunni pärast peab ärkama.

Ma tahan näha su salajasi pilke keset kõige ootamatut hetke päisel päeval, kui sa tegelikult peaksid minust kaugel olema.

Ma tahan hoida sinu suurt kätt oma käes, isegi kui ma ei suuda seda hoida nii nagu võiks või nii nagu sina alati minu oma hoiad.

Ma tahan kanda kõiki sinu väikeseid rõõme endas edasi ja neid kogu maailmaga jagada, sest sa oled väärt maailma peegeldust oma rõõmudest, et need saaksid veel kasvada.

Ma tahan teada su kõiki salakeerdkäike, et mööda neid vaikselt hiilida ja sind muuta, kui sul on kõik sassis ja kurb.

Ma tahan nutta su eest kõik kurbused, sest mitte keegi teine ei vääri minu sisemisi pisaraid nagu sina ja mitte miski pole väärt sinu pisaraid.

Ma tahan naerda koos sinuga kõigi elu totruste ja kõigi halenaljakate seikade ja ebaõnnestumiste ja uskumatuste üle, sest sa ei tohiks puududa ühestki minu õnnelikust hetkest.

Ma tahan sind, iga päev ja iga kell, sinu lõhna oma särgile rippuma ja sinu särki minu selga rippuma ja mind sinu külge rippuma.

Ole veel üks tund.

Karp

Kujutle, et seal kuskil on koht, kus kõik unistused täituvad. Koht, kus pole muresid, on ainult rõõmud. Koht, kus reeglid ei kehti, sest need ei peagi kehtima. Kõik on lubatud ja ühtki pättust pole. Ma tean seda kohta, see on kaugel. Aga ma leian seal iseenda. Isegi, kui ma oma kodu nüüd pikaks ajaks jätma pean, isegi kui ma sõpradele peaaegu et viimse viipe saatma pean. Isegi, kui ma oma Memme enam kunagi ei näe. 

Memm on juba vana. Nii vana, et ma olen tema silmad. Kuigi viimasel ajal on asi paranema hakanud, kuna ta juba ise ajalehte loeb. Vähemaltki neid lühemaid artikleid või anekdoote või surmakuulutusi. Loeb kuulutusi ja otsib jälle oma vana märkmiku üles, et mõni nimi maha tõmmata või joonistada juurde rist. Varem olingi mina see, kes tema eest seda tegema pidi. Aga nüüd ta näeb jälle ja see annabki märku, et mul on aeg teele asuda. 

Ma pean minema, isegi kui ma oma Jüri enam kunagi ei näe. Ilmselt leiab ta omale mingi ilusa neiu. Minust kõvasti ilusama ja eestimaisema. Kõhnema? Tea, kas see alati hea on, aga ilusam vaadata küll.

Keskööl ma asun teele. Memm magab siis juba ammu kõige ilusamat und. Mul on asjad juba pakitud. Paljutki mul üldse kaasa on võtta.. Aga selle koduleiva võtan küll ja heegelsalli, mille memm mulle sünnipäevaks tegi ja õhukese lina, lihtsalt igaks juhuks. 

Mul on neile isegi kirjad, kes minu arvates on väärt teadma, miks ja kuhu ma teele asun. Sest äkki ma ei tulegi tagasi. Ja enne minekut sätin ma need korviga lauale, Memme oma kõige peal. Ma nii loodan, et ta ei pahanda, vaid mõistab.

Oh, ma hakkan seda vana maja igatsema, kus ma iga põrandakääksatust tean ja kus mu pisikesed rõõmud või mured on olnud. Seda lõhna hakkan vist kõige enam igatsema. Lõhn, mis ukselt vastu tulles ütleb „kodu”.

Näe, kesköö ongi käes. Memm, ainult ära pahanda, palun. 

Ronisin aknast välja ja kuu paistis sel ööl nii heledalt, et näitas mulle teed. Sättisin heegelräti paremini õlgadele ja kiirustasin. Ma isegi ei tea, kuhu, aga nii kiire oli. Nii vaba tunne oli. Ma oleks kui puurist pääsenud lind, kuigi ma kunagi puuris polnud olnudki. Ja mu näos istus naeratus. Ma teadsin, et tänane öö on minu uue elu algus.

 ***

Mu pea kohal laius tähistaevas, kui ma Kiviristi jõudsin. Siin olin lapsepõlves nii palju mänginud, see koht oli nii pähe kulunud, et isegi kinnisilmi oleksin kodutee leidnud. Aga ma ei otsinud enam koduteed. Ma läksin sinna, kuhu ma peaaegu kunagi läinud polnud. Metsatee oli nii ilus ja vaikne. Harva üldse liikus sellel hingelisi. Aga mina muudkui läksin, sest kiskus sinnapoole. Tundmatud veed on alati nii huvitavad näinud. Mitte muidugi pea ees. Nii suuri riske ei võta ma kunagi. 

Kui isa veel elus oli, rääkis ta mulle, kui ilusad allikad on seal kuskil kaugel. Kui selge veega, hõbemündid põhjast vastu helkimas. Paistab siis neile kuu või päike. Ja sinna mind tõmbaski. Nende allikate poole, mille hõbemünte lihtsalt pidin oma silmaga nägema.

Need kiired sammud väsitasid mind ruttu ja enne kui arugi sain, laskus mu silmadele selline raskus, mida ma kunagi varem tundnud polnud. Kodu ei väsitanud kunagi nii, kuna seal puhkasin öösiti ja hinges polnud sellist ärevust. Samblavoodi oli parim valik. Kodulõhnaga õhuke väike lina külje all ma uinusingi.

***

„Neiu! Neiu, palun ärgake ometi!” 

Unesegaduses avasin silmad ja nägin enda kohal noormeest uudistamas. Ma ei jõudnud midagi öeldagi, kui ta edasi rääkis: 

„Jumal tänatud! Ma arvasin, et te olete surnud! Nii kahvatu ja peaaegu ei hinganudki. Ja kuna te ei näe välja nagu keegi, kes võiks kõrtsust tulles metsateel magama jääda, tundus asi veel kahtlasem. Aga mis seal ikka! Tõuse nüüd püsti. Sul on kindlasti nälg, eks? Lähme, ma viin su oma koju. Sa pead saama mu koduallika vett – see pühib silma kohe unest puhtaks ja virgutab päris kenasti. Noh, kas tuled siis?” 

Sõnagi lausumata tõusin püsti ja hakkasin mehe kannul edasi minema. Tempo oli nii kiire, et võttis lausa hingeldama. Aga tema kodu asus lähedal. Armas väike majake, mille kõrval tõepoolest allikas asus. Korstnast tõusis vaevunähtav suits. Kiirustasin allikale, et end turgutada. Vesi oli kuidagi magus ja joovastav, muutis nii õnnelikuks kogu maailma pärast. Päike sillerdas jahedal veel ja.. Mündid! Hõbedased! Seal, allika põhjas! 

Naeratus ei mahtunud mu näole ära. Kuidas siis juba? Kuidas olin ma ühe ööga jõudnud tolle kauge allikani? Ei, pole aega mõtisklusteks. Ma pidin kasvõi ühtainust münti oma käega puutuma. Viskusin kõhuli allika äärde ja sirutasin oma käe nii sügavale, kui vähegi suutsin. Münt oligi mu käes! Imetledes tõusin püsti ja tõstsin mündi päikese poole. See oli imeilus! Nii puhas ja nüüdsest minu oma. 

Tänades lahkusin kiirel sammul mehe õuest. Tal polnud vist aimugi, et tema allikas niivõrd kosutav võib olla. Kui ma juba veidi maad eemale olin jõudnud, aeglustasin sammu. Võtsin mündi vöö vahelt ja tundsin süütunnet. Otsustasin tagasi pöörduda. Polnud õige selle mehe allikast võtta midagi, mis sinna kuulub. Pöörasin ümber ja sammusin pilk ainiti mündil. Veidi maa pärast tõstsin pea ja rada oli kadunud. Talu polnud. Allikat ka mitte. Veider olukord. Pöörasin siis taas end minekusuunas ja läksin tagasi. 

Kuhu ma sattusin? Mets tundus nii tuttav, nagu oleksin seal varemgi viibinud. Oot-oot, see on ju Kiviristi poolsammaldunud kivikamakas! Ma jõudsin jälle siia? Keegi oleks justkui kivil istunud, seljaga minu poole. Jüri? Muidugi oli see Jüri! Kiirendasin sammu ja Jüri hüppas kivilt alla, tuli avasüli mulle vastu. Kargasin talle kaela. Ma polnud kunagi varem tundnud kellegi embusest nii palju rõõmu! 

Kuidas ma olin üldse julgenud arvata, et ma suudan niimoodi minna? Kuskile kaugele. Isegi teadmata, kuhu täpselt. Mida ma üldse otsima läksin? Iseennast? Kuidas ma sain ennast otsida, kui olen mina ise ainult temaga koos? 

„Jüri.. Jürikene.. Ma tõin sulle midagi,” ütlesin ja hakkasin vöö vahelt oma hõberaha otsima. Aga seda polnud seal. Segaduses kehitasin õlgu ja veel enam segadust lugesin välja Jüri silmist. 

„Ma käisin veidi eemal. Memm vist andis sulle mu kirja? Ühesõnaga, ma leidsin sellise allika, millest isa mulle kunagi rääkis, mäletad, eks? Ja seal oligi hõbemünt! Lausa mitu! Ja ma tahtsin ühe mälestuseks kaasa võtta ja võtsingi, aga siia tulles ma vist kaotasin selle..” 

„Oh sind küll, Liisakene! Tule, lähme parem koju. On nii mõndagi, mida sa ei tea..”

Asusime kodu poole teele ja mündi kaotamisest hoolimata olin õnnelik. Minu õnn kasvas veelgi, kui nägin neid koduväravaid ja väikest Mukit, kes klähvis. Astusime sisse ja kodu lõhnas täpselt nii nagu enne, aga kiiktool oli tühi. Laual seisis ümbrik minu nimega. Väriseval käel avasin selle, leidsin hoolikalt volditud kirja ja hakkasin lugema.

Kallis Liisa!

Minu suurim vara siin ilmas. Aga seda sa vist tead isegi. Kuulsin küll, kui sa just enne siit öösi salaja välja hiilisid ja sosistasid mulle ühe vabanduse. See oli juba varem vastu võetud, kui seda öelda jõudsid. Ma loodan, et oma teel leidsid sa selle, mida otsisid. Minu tee hakkab vist lõppema. Ma tunnen end järjest paremini ja miski ei hoia mind enam kinni. Vist ongi parem, et sa lahkusid. Ära nuta, mu laps. Mul hakkab hästi minema, paremini kui maises elus. Ma usun, et mu põlved kaotavad selle valu ja ma saan oma selja jälle sirgu lüüa. Mul on sulle paar soovi, mida sa võiksid hinnata ja täita.. Esimeseks, võta Jüri omale. Ta käis ühel päeval siit läbi, tõi terviseid ja küsis, kas ma oleksin nõus, kui sa talle läheks. Kuidas saangi Jürile ei öelda? Teiseks, ära unusta oma kodu. Tee ikka meie moodi leiba ja kui saad, siis elage Jüriga siin edasi. Kolmandaks, nüüd võid minna vaadata karpi, mida ma sul kunagi puutuda ei lubanud. Võti on märkmiku vahel. Märkmikul on kaaned ümber, võta need ära ja sealt sa selle leiadki. Ega's midagi. Ma tean, et sa saad hakkama. Oled alati saanud ja saad ka edaspidi. Lihtsalt ilma oma Memmeta.

Kallistan sind nii tugevalt, kui ette oskad kujutada!

Head teed, mu väike Kullerkupp! 

***

 

Pisarad voolasid mu näol ja kukkusid sülle. Jüri paitas mu pead ja hoidis kätt. Minu Memm oligi nüüd läinud.. Aga ma ei saanud käed rüpes istuda. Kiirelt otsisin ma ta märkmiku ja võtsin kaaned ümbert. Imepisike võti kukkus lauale. Veel kiiremini kadusin tahatuppa ja otsisin välja Memme karbi. Nüüd siis lõpuks võin selle avada. Karbi, mis oli alati nii salapärane tundunud. Millesse olid lõigatud roosid. 

Panin võtme lukuauku ja keerasin. Südamevärinaga tõstsin kaane. Karbis oli hõbemünt. 

Memm.. Sina olidki minu kauge allikas, minu koht, kus on ainult rõõm, minu salajane paik, kus puuduvad reeglid, minu pättusteta elu. 

Jüri seisis uksel ja naeratas mind jälgides. Pühkisin aina voolavaid pisaraid ja märkamatult tekkis minu näole päike ja naerulohukesed. Memm on alati kaasas. Memm on alati olemas. Jüri kannab teda pilgus ja mina oma hinges edasi. 

Mees tuli ja kallistas mind, surudes karbi meie vahele. Siis pani ta selle kinni tagasi ja võttis mu kätele. Ma ei lasknud ta'st lahti. Hoidsin käsi ümber, nagu oleks see meie viimne embus.

Istusime Memme kiiktooli, mina kägaras süles ja õõtsusime kergelt. Ikka üles ja alla, üles ja alla.. Kui õige see tundus. Ma olin lõpuks ometi kohas, kus on piiritu õnn. Ma olin Kodus.

Igav seiklus

Täna oli jälle üks täiesti tavaline päev täiesti tavalises elus täiesti tavalisel inimesel. Aga see tavaline kestis ainult seni, kuni jälle tema välja ilmus.

Hommik oli igati loomupärane – vihmane, kole ja peavaluga. Eks iga eilne peab kuidagi tunda andma. Kas annab ta siis märku peavalu või mälestuste või inimeste näol, ei ole erilist vahet. Hommikukohvi ajaks oli juba päike välja tulnud ja tuvi hüppas vastu akent. Enesetapja tuvi, vist. Või siis ajas see kohvihõng ta pea sassi. 

Mustale mõrkjale joogile on ehk kombeks ka muusugused jutud. Reisimisest ja eluteedest. Kõigest, mis vähegi pähe tuleb. Kaugetest elektrita paikadest ja kuivkäimlatest. Katsumustest. Kõige huvitavam neist on elutee, sest täpselt ette kirjutada ei oska seda keegi. Õigemini oskamisest on asi kaugel, pigem seda lihtsalt ei suudeta. Saatusega mängimine on kui tulega – kord kõrvetab leek valusa haava. Põletab nii, et suitseb. 

Suitseb. Suits. Paganlikult hea hobi. Tapvalt maitsev. See tunne, kui päike on olnud pilvede taga ja siis lõpuks loojunud ja terve selle pika päeva pole olnud mitte ühtki ilusamat päiksekiirt. Ainult see põlev oranžikas-punane ots. 

Veniv hommik veeres päeva. Kõik on kuidagi mittemidagiütlev. Ainuke asi, mis võis midagi öelda oli sigarett. Veetlev ja kaunis. Tee selleni oli märg, isegi autos, mis oli nii halvalt pargitud. Kitarr lösutas tagaistmel. Plaat makis mängis väsimatult. Peavalu muutus hullemaks. Liiklust oli harjumatult palju, aga vähemalt leidus parkimiskoht. Gaseeritud pudelivesi ja kõhnad sigaretid ja ei midagi muud. Aga veniv päev venis edasi. 

Kuhu nüüd minna? Kui kõik, mis oli vajalik on olemas. Kui kõik teed on valla, aga samas ei saa lahkuda, sest miski hoiab tagasi. Kõigest väest. Nii paljud uksed on avatud, aga ainult pooleldi. Miski nagu kutsub, aga mis? 

Vihm peseb puhtaks kõik haavad. Aga hingeni see ei jõua. Ta puhastab pealispinna, aga see, mis on sügaval jääb. Jääb nii kauaks, kuni unustusehõlma vajub. Sõnad vist ei ununegi ega kao. Need on ikka seal kuskil mälusopis hõljumas. Ilusad sõnad uputatakse mitte nii ilusate poolt. Aga tunded püsivad pinnal. 

Lõpuks on õhtu. Pärast sadat kilomeetrit. Jälle seesama koht, aga see on ju nii meeldiv. Unistuste paik. Vaikne, aga täis elu. Täis elu, mis toimub seinte vahel. Kahel korrusel korraga. Ja vähemalt viies toas. Siin on uks alati avatud. Inimesed niisamuti. Iseasi, kas nad mäletavad neid kõiki, kes siit kunagi läbi on käinud või käivad siiani. 

Lõpuks on öö. Veidi häälest ära kitarr kiunub. Veidi möödalaulev hääl laliseb. Vanad laulud uues võtmes, uues mõttes. Nüüd, kui mõte on hoopis teine, mis ta oli enne. Koos lauluga tantsib tema end mõtetesse. Kuskilt kaugelt ja sügavalt. Tema süütud silmad, mis on palju rohkem elu näinud kui miski muu.

Pärast tubakahõngu ja mugavaid poose astub ta tuppa. Sõbralik nagu ikka. Liigub vaikselt ja istub. Silmad polegi enam nii süütud, vaid pigem põnevust täis. Soov sõnu lausuda saab rahuldatud ja kuulatud. Proov panna keegi uppuma tema silmadesse saab täidetud. Soov kiirendada selle südame rütmi saab tehtud. 

Ja siis ta tänab. Astub uksest välja. Unistus, mis alatiseks kättesaamatuks jääb – aga sellised olid ju temagi sõnad? 

Öö on juba kaua valitsenud. Tekitanud selle une. Raskuse silmadele. Tema silmist puudus raskus. Neid valitses seiklushimu. Öö on veel noor. Tema on veel noor. Aga kord saab kõik otsa. 

*vahel püüan miskit proosataolist asja kirjutada, eks hinnake ise, kas ja kui hästi see mul välja tuleb/on tulnud

Kortsud

Sinu näkku peidetud aaretest,

loen välja kord kogu tõe.

Mis peidus su väikestes kortsudes,

iga vaev, iga rõõm, iga mure.

Ja silmist loen välja päikese,

mis aastatega loojuma hakan'd.

Veel näost ühe viimse väikese

märgi õnnest, mis nüüdseks lakan'd.

Vist vanus meiega oma töö teeb,

et väiksed asjad tunduvad nii suured.

Seda kõike su silmad sooviks kord veel.

Näha seda, kui kaugel on juured.

Iga vagu su kaeblikult mures näol,

toob mõttesse naerukilked.

Elu rütm on paigas kui koputus käol,

mööda lä'evad kõik ülbed pilked.

Vahel nägu on märg kui porilomp,

voolab värv, tunded, tuiskab tuju.
Kurgus kipitab üks valus klomp,
silmad sul võtnud on teise kuju.

Viibet su silmist ja kortsudest nägin,

kui ise su saatsin teele.
Piisana langes su suust veel üks kägin:
„Mul heaks, oi kui heaks, tegid meele.“

Krimm

Puudutuse tunnet ei saa võtta,

aga tundmuse puudutust küll.

Kui lahkuma ma peangi sõtta,

siis olgu seljas mul kleit, nii üll.

Ma võitlen ja tapan ja pühin verd,

aga rääkida se'st sõnagi tohi.

Nii lähen ja varsti, juba varsti näen merd,

kas põgeneda sinna, kus parem rohi?

Mu valitseja, kõrgeausus, see kõige parem,

mul ütles, et nii, jah ainult on õige.

Kuid kui keegi mul tõde näidanuks varem,

mul oleks tegemata jään'd see verepõige.

Mind ehitatud tundeid mitte tundma,

puudutusi endalt tõrjuma, ära hoidma.

Ja kui ka armastusest näen und ma,

siis karistus on varmas, et poleks loid ma.

See sõda ju tundub vaid mõttetusi täis,

aga esirindel ma seisan, püss õlal.

Kes võidab, eks aastate pärast siis näis,

kui marsin ma surnute kõlal.

Mu sõprade lootust täis pilgud

ja vaenlaste anuvad näod.

On meeles, kui lamavad nad kui silgud,

ühishauas ja reekviem nokas käol.

Ma saabun siis koju ja rohi polegi ilus,

maa üleni mustust on täis.

Aitäh sulle sõda, ja rahu, mis vilus,

vaid vaadata kõlbab ta käis.

Puudutuse tunnet ei saa võtta,

aga tundmuse puudutust küll.

Mina pole minemas sõtta,

sinu naabrid aga valmis on küll.

Sind pole mu Kodus

Istun ja istun siin kaldal

ja jälgin vett se's järves.

Täna su pilk mind salgab,

veidike sööb mu närve.

Ma jõudsingi Koju täna,

kuid sa ikka miilide taga.

Sind ikka ja enam veel tänan,

et jõudu mul andsid, aga..

Miski on ikka ju puudu,

järve peegelpildistki näen,

ja järvel on kerge sudu,

sinu poole mul endiselt käed.

Sõge

Kui sa usud endasse, siis usud

midagi, mis on võimatu.

Armastades kedagi, jäävad rusud,

mis tunduvad ilmvõimatud.

Mis ongi see õige tõde,

mitte keegi öelda ei tea.

Võib-olla olengi veidi sõge,

et usun, et elu on hea.

Varju jääb peitu kõik,

mida tahad ära peita.

Ja öösse jääb viimne hõik,

kui koos püüate sängi heita.

Pikk sisemonoloog peas,

et kes olen, kust tulen, miks siin.

Sõnad nii õigelt su huulil reas,

armastus me vahel ei olegi piin.

 

*Kristiina Ehini intervjuu ainetel, mõni varastatud sõna siin-seal

Minu täiuslikkus

Sa oled kui suvede unenägu,
Mis mu kätte sügiseks ei jää.
Talvel su'st mälestus täis hägu,
kevadel taas ulatad käe.

Mees, sa oled ideaalsuse piiril,
Silmad ja suu ja tugevad käed.
Sõnadki paiskavad päikesekiiri,
Aga sügisel jälle sa lä'ed.

Miski mul hingitseb sees,
Sinu ümaralt vormitud laused.
Andke seda kirge huumavat veel,
Ei soovi ma veidraid pause.

Ega's midagi, kui lahkud, siis mine,
Kinni ma hoida ei püüa.
Kõik unenäod lahkuvad hommikuvines,
Ainult hing neid tagasi hüüab.

Lõpeta rännakud

Tule ja upu silmisse,
Mis taevasiniselt säravad.
Tule ja ole kevad,
Kesktalvel lume krudinas.

Tule ja emba mu hinge,
Oma hääle sügava kumaga.
Tule ja hüüa mu südant,
Nagu ealeski keegi ei hüüa.

Tule üle päiksest söödud põllu
Ja kuku mu käte vahele
Ja jäta oma lõputud rännakud
Ja unusta kauged allikad.

Joo mu räpased hingeveed.
Söö mu rikutud mõtted.
Viibi veel viivuks siin.
Viibi enne viimseid tõtteid.


*teatrietendus Ingeland inspiratsioonil

Hingede rajad

Emajõe peegelduses tantslevad värvid,

mille nimesid keegi öelda ei tea.

Säravalt kuulilt näha raudsed närvid,

mida peidab endas su kirev pea.

Maailmale anda veel on nii palju,

kas jõuan, mitte keegi ei tea.

„Su peake, mu kallis, juba on hall ju,“

teatab laps, kes tuleb, kui peab.

Malbete häälte ekslevad noodid,

sillerdavad su silmade helgis.

Mõtted siis puhkavad, kui neil on voodid,

mille katteks on sinised nelgid.

Kõik tahaks anda ja vastu ei soovi,

ei midagi muud, kui vaid hoolt.

Ehk kunagi võtta sa minult ka proovi,

kõik loovusetuuled mu poolt.

Kuldsete lindude heledas kajas,

sõna vägi mul sillutab teed.

Ja ma tean, et kuskil seal kauges majas,

saab puhkama kord minu meel.

Mööda rada, mis mulle on loodud,

mu enese hingekildude tükkidest,

tule vaikselt, kui vein on joodud

ja su mõtted on purunen'd tükkideks.

Tule vaikselt ja nii kenasti tasa,

nagu hingelinnu tiivasahin.

Võta enese sügavam olemus kaasa,

enda tormide kauge kahin.

Siis annan ma kõik täiesti ära,

jään vedelema maailma piirile.

Aga sinna, kus kõik nüüd särab,

sinna mina ja su mõtted hiilime.

Tõde

Kui suren,
siis oma käe läbi,

matke mind siis aiast välja,

või ärge matkegi,

nii ongi salapärasem ja
keegi ei saa mu haua peal talluda,

mu õlule raskust jaotada,

sest siis olen läinud ja kadunud

ja läinud mälestused

ja miski pole enam siis vist sama,

aga kas ikka muutub, kui läen,

kui ei läe, siis mitte ei tule paremat,

ei liigu kuskile aeg ja seisab olukord,

aga terve elu olen mõelnud ja tahtnud,

kord teengi selle ära,

saan kuulsaks ehk

ja kõik räägivad, et oi, mis oli,

kuid kuulsust elu ajal ma ei soovi väga,

kui siis natuke ja läbi kirja,

aga ainult ringiga ja mitte otse,

kui läen, siis tänu iseendale

ja koledatele emotsioonidele,

mida korduvalt ja järjest vastu pean võtma,

taluma elu valusaid hoope,

magusaid ei mäletagi nagu üldse,

aga loodan, et siis saabub rahu,

kui suren.

Elu

Suure-suure tamme all,

kus kasvasid mu juured.

Ma istusin ja toetasin selga

ja langetasin pea, lasin pisarad valla.

Suure-suure tamme all,

kus sõnajalad on nii suured.

Ma mõtlesin, et elus miskit ei pelga

ja siis kartma lõin vaadates alla.

Sinuta ei saa,

sinuga veel hullem on.

Kuhu minna või liikuda?

Vastust ise tead, kus hea on.

Suure-suure tamme all,

kus lehed kaitsevad hinge.

Ma tundsin, et südamel on raske

ja lasin su vabadusse lendu.

Suure-suure tamme all,

kus kunagi ei puhu tuul vingelt.

Ma nõudsin, mul minna laske

ja teadsin, et teeks ei jätku indu.

Sinuta on kõik nii hall,

sinuga miljon värvi mu silmis.

Ja rohi sinu jalge all,

näitab, kuhu minna nagu filmis.

Suure-suure tamme all,

kord magan viimast und.

Ma puhkan seal kui hõbemünt

ja enda peal tuhandet lille kannan.

Suure-suure tamme all,

kord langeb mu peale ka lund.

Su jalajäljed ja lõhn kui piparmünt,

on mu tamme all, kust ande annan.

Suure-suure tamme peale,

vaatan siis kõrgelt taevast,

sellist elu ei oodanud eales,

veel lehvitan igavese mere laevast.

Rahulolematus

Öö on nii vaikne

ja kuskil ma kuulen,

linnud on parvena tõusmas lendu.

Olen nii paikne

ja seal puhuvad tuuled,

kui linnud on parvena tõusmas lendu.

Kuhu ma rändan,

vaid tähed veel teavad,

aga siia ma jääda ei saa.

Kaua ma jändan,

kui paljud mind neavad,

keegi vastuseid teada ei saa.

Taevas kõik kumab

ja kuud pole näha,

tossab mu sisikond ja mõte.

Kauge müra tormi lubab,

põõsas on kähar,

kuid mis on elu viimne võte?

Kuhu kord jõuan.

Vaid hing seda teab,

ta lükkab mind, kuhu vaja.

Kas jalgsi või sõuan,

tea, kas kunagi veab,

maailm võtab minu ja aja.

Elu mürgine lehk ajab südame pahaks,

kas soovid või ei,

kõik taandub ja jääb vanaks,

ja sinust jääb vaid tühi sein.

Armastus on see, kui..

Armastus on see,

kui ma niuksun piltide peale,

kus on väikesed beebiloomad.

Armastus on see,

kui ma söön salaja šokolaadi,

et selle maitse jääks ainult mulle.

Armastus on see,

kui ma ikka tulen teie juurde,

isegi, kui mul on pohmakas ja väga halb.

Armastus on see,

kui ma aelen teiega koolipõrandal

ja teesklen, et see on muru.

Armastus on see,

kui ma kuulan nalju peenisest

ja krutin koos teiega üle.

Armastus on see,

kui ma milleski eksin

ja teie ei tee teist nägugi, vaid eksite minuga.

Armastus on see,

kui me teeme videosid,

mille saadame lausa üle mere.

Armastus on see,

kui ma jagan oma sööki,

sest söök on ise armastus.

Armastus on see,

kui ma olen vihane ja tusane,

aga ikka istun pahuralt su kõrval.

Armastus on see,

kui mul pole raha,

aga tunnen, et olen kõige rikkam maailmas.

Armastus on see,

kui ma nutan teie kaunite lausete peale,

mis lähevad sügavalt hinge.

Armastus on see,

kui sa laenad oma vara

ning mina enda oma.

Armastus on see,

kui sa kallistad mind kurval päeval

või teed sõnadega pai.

Armastus on see,

kui ma naeratan ikka,

kuigi mul on nututuju.

Armastus on see,

kui ma vaidlemisest põlen,

aga pärast jalutame koos.

Armastus on see,

kui sa kuulad mu ära,

isegi kui mu sõnad on tähtsusetud.

Armastus on see,

mis ei küsi hinda

mitte ühegi osapoole käest.

Armastus on see,

kui ma viin prügi välja

ilma et sa peaks paluma.

Armastus on see,

kui sa teed mulle soengu,

kuigi ma vahel olen nõme.

Armastus on see,

kui sa naerad mu naljade üle,

mis üldse välja ei tule.

Armastus on see,

kui rõõmustame teineteist nähes,

kuigi nägime alles eile.

Armastus on see,

kui tuled minuga peldikusse kaasa,

isegi kui sul pole häda.

Armastus on see,

mida tunned,

kui seda lugedes

ennast üles leiad. 

Linn

Keskhommikused esimesed hingetõmbed

ja suitsev rõduaken.

Puhta õhu meeleheitel kokkutõmbed,

laual seisev eilne sake.

Mu põrandat katab võõras mees,

eilsest saati olen üleni sees.

Viljandi.

On öös peidus asju

On öös peidus asju, neid,

mida näha sa veel ei või.

On öös nii palju sala-teid,

mille kuuvalgus nähtavale tõi.

Kuskil karjuvad kilgid,

kuid kuulda sa ei tohi.

Merel kõik valgus helgib,

kõrvu vaid viskab end kohin.

Kas naerda või nutta taga,

kumbki nagu õige pole.

Peidan end siis klaasi taga,

uputada mure ehk ka vale ole.

On öös peidus kõigi päevade sära,

mis vaikselt end hinge peitnud.

Kuu kõik ilusa röövib ära,

tähed ka enda kõrvalt heitnud.

On öös kaunist nii palju,

leida ehk kord võiks õnne sealt.

Õhk ja taevas koos hall ju,

enda silmad avastan kuu pealt.

On öös asju peidus, neid,

mida näha ei või, ei.

Ajaraisk

Lähme kohvikusse ja ajame
klienditeenindaja närvi
oma munade ja majaveega.
Lähme reisile ja vajame
seal tuba teist värvi
ja jändame head sorti puruteega.
Lähme poodi ja proovime
jalga erinevaid kingi,
aga ei osta ühtki paari.
Lähme randa ja soovime
teha volleplatsil atv-ringe
ja ehitada vette kivisaari.
Lähme baari ja tellime
iga paari minuti tagant
ühe jäätisekokteili.
Lähme ja kõik olgu selline,
nagu jälle poleks magan'd
ja sauna kütame, a ei võta leili.

Tule

Tule
Tule mu juurde
Ja peida oma väikene pea

mu sülle suurde.

Tule

Tule mu südamesooja

ja peida oma hing

minu oma sisse.

Tule

Tule ole üks kordki mu oma

Nagu mina olen sinu

ja tunneta mu kuumade leekide varje.

Las ma mähin su üleni sisse

oma meeletustesse

ja las ma emban su piirituid silmi

oma hinge helge vaatega.

Tule

Tule peitu koos minuga

selle maailma eest, mis on nii karm

et tunded kõik kaovad.

Tule

tule mu juurde

ja ma peidan su südame

igaveseks enda omaga ühte. 

(Luuletus sündis Kempi Karli luulekogust pärit luuletuse "Ma näen" ainetel/inspiratsioonil) 

Tunnete tusasel piiril

Su tunnete tusasel piiril,

tantsin oma jonnakat tantsu.

Su tunnete tusasel piiril,

minu jalg aina segasemalt tatsub.

Su tunnete vesises rabas,

tallun su mõtteid maha.

Ja oma peegeldust loen käelabast,

mis silmadeni jõuda ei taha.

Kristalsete hingetõmmetega öös,

istun seal katuse all,

kus kord pussnuga oli vööl,

kust algas see tants ja trall.

Su mõtete vaiksel elul,

olen enam, veel enam kui enne.

Ja sinu hing on väike kui lelul,

las jätkan mina su lõputuid lende.

Oota veidi veel

Oota veidi veel

siis ma tulen

korjan su üles

ja raamin ära

et keegi ei saaks

sind puutuda

Oota vaid veidi veel

siis ma näen

kui eriline oled

ja tunnen mida tundma pean

et saaks aru

mis see kõik tähendab

et sinu endale ma võidaks

Oota veidi veel

ja siis ma leian

kõige lühema tee

ja tulen joostes

või üle vee või

mulla seest põllul

või kandes su hinge kätel

Oota veidi veel

ja siis ma kuulen

juba su hingetõmbeid

ja naere

ja nutte

ja muresid

ja maailmavaateid

ja kõike, mis on ilus

mis tuleb su suust

Oota veidi veel

ja siis ongi kõik hästi

sest ma tulen ja olen ja näen ja kuulen

ja leian kõik teed su juurde

Oota veidi veel

ja siis ma olen

su juures, su kõrval, su peas

su hinges

su südames

nii nagu ei kunagi varem

Kas sina?

Kas sina hoiaks mind tagasi,
kui seisaksin järsku äärel?
Kas viimseid mu sõnu jagaksid,
kätt hoides mu koledal säärel?
Kas sina leiaksid raja,
mis turvalisse vaikusse viiks?
Kas sina püsiks kindlalt kui maja,
minu kõrvalt ei lahkukski siis?
Kas sina tõttaks ja tormaks,
kui hingaksin viimseid õhke?
Kas sulle ma oleksin koormaks,
kui kustutaks elulõkke?
Kas sina silitaks pead,
kui see ei püsiks paigal?
Kas sina tõesti soovid head,
kui mu mõte ja hing uitab taigas?
Kas sina loeksid mul jutte,
kui mu silmad ei kannata näha?
Kas sina hoiaks tagasi rutte,
mu püüdlusi maailma näha?
Kas sina haaraks mu käest,
kui oleksin omadega läbi?
Kas sina prooviks kõigest väest,
muuta silmi, mis tunnevad häbi?

Kui jaa,
siis oledki õige sa.

Poole neljane karikakar

Kell on pool neli öösel.
Kõnnin mööda teed.
Lill rohus.
Õielehed ootamas kitkumist.

Kas räägin sinuga?
Ei räägi.
Räägin.
Ei räägi.
Räägin.
Ei räägi.
Räägin.

Kaks õielehte tuli kogemata korraga.
Saatus mängib jälle.
Vist siiski ei räägi.
Lähen koju.
Magan.
Hommikul pole sind enam meeles.

Kaks unenägu korraga.
Kõik on veel rohkem sassis.
Sina olid ka unes.

Ärkan.
Ikka unesegane.
Ikka oled meeles.
Kuradi karikakar.
Kell on pool kaksteist päeval.
Mine ära mu peast.