Küünlavalgel

Kui üürike on elu? Kui kindlalt ja sihipäraselt teen ma iga päev vigu.. Sinu armastus polnud kunagi viga, sinu käed, sinu silmad ja lõhn - miski pole viga. Polnud.
Aga päeva lõpus istun ma ikka üksi küünlavalgel, teadmata, mis oli see tänane viga..

Kunagi palun kõige pärast andeks, aga lunastust ei tunne. Ja siis võtan end su ees paljaks. Lõpuni. Värisedes otsin katet, sest sa näedki mind. Sa nägid päriselt mu sisse. See siin polegi nagu armastus, mille saaks endale jätta.
Ja kõik mälestused sinust pakin ilusasse paberisse ja kingin sulle sünnipäevaks. Kõik komplimendid võtad tagasi endale, sest need pole mulle. Ja siis ma säran kui küünal.

Säran kuni leek kustub. Jah, kustub küll, aga mina olen ikka edasi. Üksi. Küünalde keskel, mis põlevad lõputult kaua. Ja ma olen väsinud, aga ei tunne väsimust. Keerlen aina ringi. Otsin ühte päeva öötunde juurde. Jälgin kuud ja voolavaid pisaraid. Aga ei mõtle sinust, sest mälestusi pole enam. Siis ükskord.. Kunagi. On nii.

Ja mis tuleb pärast, pole enam minu pärusmaa. Ma olen kadunud. Minu leek on kiirelt põlenud kui kasetoht. Minu sõnad on tühised. Ja püüan kogu hingest nutta. Aga ei oska enam.
Ühe mälestuse unustasin pakkida. Hoian kätt laubal, kuhu jätsid oma viimse suudluse. Oma viimse jälje. Kui tundus, et sa teadki, kes ma olen. Aga see oli illusioon, kaarditrikk või meistriteos su lõputus mängus.

Ja kui sa siis läinud oled, pühin oma kurva tuju killud kokku ja viskan su tunnete prügikasti. Küünlavalgel. Üksi. Mõistes lõpuks, et elu on eksam, milleks ette valmistuda pole võimalik. See on improvisatsioon ja hinne - see sõltub vaid oskusest petta, juhuslikkuse julmusest, saatuse salapärasest särast.

Mis hindega ma lõpetan?

Mis rõõmu see annab?

Mis tulemusega lõppeb see üürike elu?

Seda teab ainult kõige kurvemate päevade masendus, kõige sügavamate tunnete tuimus, kõige silmapaistvamalt ilusam vale.



*inspiratsiooni andis etendus "Üritus"

Vihm

Õues oli külm ja märg. Astusin mööda lompe koju. Langenud lehed katsid maad. Tallusin nende peal kuis jaksasin. Ja jõudsin veel külmema koduni, kust ükski tervitus minuni ei kostu, sest tervitajat pole. Külm ja kõle tuba, mis isegi minule ei kuulu. Odava pesupulbri haisu täis. Panin vihmavarju käest. Vihm sadas mu varju pealt põrandale.

Ja siis istusin voodiserval. Kuulasin krabinat aknal ja sinu häält. Sinu naeru. Lugesin su silmi. Isegi kui sind polnud siin. Enam polnud millelgi vahet. Keegi ei päästa mind elu eest, mis minul samamoodi tallub kui oleksin vaid üks langenud kollaseks tõmbunud leht.

Su sammude kaja kõlab mu kõrvus kui rütmitu trumm. Kajab ja kajab ja kajab.. Miski ei kustuta mälestust sinust. Ja sa ei viinudki mind endaga kaasa. Ei pannud naeratust näole, kuigi ise naersid. Ei toonud sooje tundeid läbi sügisese tormituule. Ei hoidnud mu raskete mõtetega täitunud pead. Lihtsalt panid oma suitsust läbi imbunud mantli selga ja läksid.

Mina jäin siia sinu lõhna otsima, mida igatsen kõige enam. Sinu rasketele jälgedele järgnema, kuigi need kuskile ei vii. Vähemaltki mitte sinuni. 

Ja miski ei saagi vist endiseks. Kui isegi vihm mind puhtaks ei suuda pesta, siis olengi sinu jaoks liiga määrdunud ja must. Kole.

Ükskord ma saan. Sinna kaugele. Kõrgele. Unistustemaale, kus sina mind ootad. Ma tean, et ootad.

Või kas siiski.. Tahaksin ju nii väga uskuda, et keegi siin elus mõtleb minust ka nii nagu mina sinust. Nagu mina elust. Ma janunen nende seikluste ja kogemuste järele, mida elu pakkuda võiks, aga ei paku. Sest ma istun ja kuulan vihma, selle asemel, et ise vihm olla. Aga midagi polegi mõtet muuta. Kelle nimel?

Kogu see elu tundub tühjust täis olevat. Minu juurde ei tule keegi, et olla minuga. Tullakse, et korraks lihtsalt kuskil aega veeta ja siis minna. Näidata, et ollakse elus. Aga minu samme ei loetagi. Minu kukkumisi ei takistata ja abikätt ei ulatata.

Võiksin siin samas soovida vaid head teed ja minna. Aga miski hoiab tagasi, nii väga. Sulgen silmad ja tunnen su embust. Ja siis jälle avan ja sa oled kadunud.

Kas sa üldse kunagi olid? Kas sa katsid mind nagu vihmapilv? Kas sa pritsisid mind enda olemusega, kuni su lõhn jäi särgile rippuma?

Ei, miski pole enam tähtis. Keegi ei päästa millestki, millest pääsu pole.

Ja siis istusin põrandale. Külmale ja koledat värvi. Jälgisin tühjust ja ei tundnud aega. Vahel vist on vaja lihtsalt olla, et mõista, mida tähendavad need piisad elus, mis aina langevad ja langevad. Teevad hinge märjaks ja soolaseks.

Katsin oma silmad kätega, tõusin püsti ja läksin lõhna järgi. Ja langesin vihmas kui üks viimne kollane sügisleht.




*inspiratsiooni andis film "Roukli"

Luule hele hõik

Meil on kolmapäev.

Ja õues on loojuva päikese kuma.

Ja homme on juba neljapäev.

Ja koju saabun päikesepunas.

Mõni leht lendleb mu juuste kohal

Ja mõni hiir ületab teed mu jalge ees.

Treppidest üles ja olengi kohal,

Seisan siin koduukse ees.

Kriuksuvast uksest püüan hiilida,

Ilmvõimatuna tundub kõik.

Ja homsetest kohutustest viilida,

Jääb mõttesse vaid luule hele hõik.

Eilsesse sumedasse sügisöösse,

Kaotasin kõik koledad vaenud ja vihad.

Nüüd miski üksik valu tungib vöösse,

Kirg kustutab kõik ihad.

Meil on endiselt kolmapäev

Ja istun kulunud värviga kirjutuslaua taga.

Homme on endiselt neljapäev,

Ja hommikuvalge maailm on vait ja vaga.

Mängin su mänge

Tule, mängi minuga seda mängu,
mida oled harjunud mängima.
Kus vajutad mu tunded kängu,
kus üha sügavamale vajun sängi ma.

Tule, arutleme idiootsete probleemide üle,
mis igal inimesel tagataskus.
Ja siis, seal pingil avastan su süle,
mina ja tunded poleks ju raskus.

Tule, naerame mured kuskile kaugele,
sa tead, et minulgi leidub neid.
Ja hiljem, sa vii mind maale laugele,
kus sinu armastus on suurim leid.

Tule, leiame üles kõik rõõmud taas,
kisu mu kurbused käest.
Ja hiljem, ma luban, lebame maas,
sa saidki mu avatud ja tühjaks väest. 

Tänavahaldjas

Seal tänaval hõljus üks neiu,
ilusaim kõigist eal.
Ta hõljudes kaotas oma peiu,
seal munakiviteede peal.

Kus rändab ta täna – ei tea,
juuksed on maani ja silmad rõõmu täis.
Väsinud kunagi pole ta pea,
niitidest kiusatud ta kleidikäis.

Ehk olengi ise tema,
meeldib mul mõelda nii
ja valetan nii veel enam,
ja hõljudes tüdruk kaobki. 

Kuidas möödub üks kuu

Esimesel nädalal:

Söön sinihallitusjuustu ja sidrunimaitseliste oliividega võileiba.

On alles kuu algus ja ma võin seda endale lubada.

Ja peale raputan Santa Maria tšilli-maitseainet ja naudin.

Ja magustoiduks söön valge šokolaadi-vaarika kohupiima koos virsikupoolikute ja banaanidega.

Joon kakaod ja kohvi ja kõiki peeneid käsitöösiiderid ja –õllesid.

Mul on hästi palju raha.

Kahe nädala pärast:

Mekin liiga soolases vees keedetud nuudleid ja lisan endiselt tšilli-maitseainet, sest seda on veel alles.

Ja nuudlite kõrvale söön nuudleid.

Joon imeliselt maitsvat kraanivett.

Magustoiduks söön pool šokolaadikommi, sest teine pool jääb homseks.

Külmik jääb üha tühjemaks, aga poodi ei ole mahti minna.

Rahakott ka üsna kõhnake.

Ah, mis seal ikka – vesi täidab hästi kõhtu.

Ja juba varsti tuleb uus kuu.

Ja jäängi siis külma tuppa magama, meenutades häid aegu, mil kana ei jaksanud äragi süüa ja üldse oli liiga palju toitu.

Homme viin sõprade taara ära, ostan leiva.

Uus elu

Ma veidi kardan tulevikku.

Ah, mis lollitan,

Mis veidi?

Päris palju kohe, julgen nüüd tunnistada.

Ma kardan, et mind ei armastata

Nagu armastati kohe siin.

Ja kardan, et mu ebatäiuslikkused jäävad silma.

Ma kardan, et ma jäängi kohe üksi.

Aga kodu on kindluseks nii ehk naa.

Ma tean, et kõik läheb hästi,

Aga ikka kardan.

Ootan seda uut elu.

Ihaldatud vabadust ja võõraid radu.

Ootan ja kardan ja leban põrandal maas.

Veidi on külm,

Aga tunded annavad sooja.

Mulle jääb mu kirjutamisind

Ja paber

Ja tindipliiats.

Aga natuke ma ikka kardan.