Käisin kastmas su muusikasse hinge
ja nii hea oli olla märg.
Ma ujusin, suplesin kaua,
nüüd vaikus karjub.
Ja tuba oli su jaoks liiga valge,
sa pimeduses ekslev hing.
Las ma kastan veel.
Janunen su järele.
Las tilgub heli põrandale paitama maad.
Las voolab laiali igasse prakku,
mis toitub se'st.
Su allikates elangi,
küll teadmata,
miks su helid
taga ajavad mind.
*inspiratsiooni andsid Doris Kareva ja Robert Jürjendali sõnad ja helid
Ära küsi mu käest, kelle kohta või millal. Tekst sünnib suvalisest emotsioonist, rohuliblest, koogitükist - millest tahes, kui tal on aeg sündida.
neljapäev, 22. oktoober 2015
Veri
Tumepunase tindipliiatsiga
*inspiratsioon Doris Karevalt ja Robert Jürjendalilt
märgistad mu hinge
ja kõik
näeb välja
kui veri.
*inspiratsioon Doris Karevalt ja Robert Jürjendalilt
Sa..
Sa paned mu elama
oma löökide heleda kajaga.
Ja öösel mitte uinuma
oma lööva aususega.
Sa paned põlema lõkke,
mis igavesti märg.
Sa sütitad leegi,
mille jaoks mul õhku ei jätkugi.
Sa võtad valu,
mis alati on olnud.
Sa peidad võõrad naerud,
mis enam ei pilkagi.
Ja sinu kajas ma lendlengi sahisedes öösse.
*inspiratsiooni andsid Doris Kareva ja Robert Jürjendal
oma löökide heleda kajaga.
Ja öösel mitte uinuma
oma lööva aususega.
Sa paned põlema lõkke,
mis igavesti märg.
Sa sütitad leegi,
mille jaoks mul õhku ei jätkugi.
Sa võtad valu,
mis alati on olnud.
Sa peidad võõrad naerud,
mis enam ei pilkagi.
Ja sinu kajas ma lendlengi sahisedes öösse.
*inspiratsiooni andsid Doris Kareva ja Robert Jürjendal
teisipäev, 13. oktoober 2015
Julialt Romeole
Kas sa tunned mind? Ütled, et tead ja mäletad,
meenutad endisi aegu, aga kas sa tunned?
Sa oskad mu sisse alati nii
ilusti pugeda, aga ma ei taha seda. Iga pugemisega mürgitad
mälestusi, mis on päikest täis. Sest pärast tuleb minek. Ikka ja
alati. Aga mina ei tohi kunagi minna. Mulle pead sa saama öelda
kõige viimase „head aega“, anda kõige viimase viipe ja
naeratuse.
Tükk aega ei taha ma sinust midagi kuulda, aga sa
tungid mu ellu läbi teiste sõnade. Läbi sõgedate sundimiste. Kõik
kõrvetab sees.
Mäletad neid esimesi arglikke märkamisi? Sina võlusid
oma silmadega, mina püüdsin veel enam naeratada kui muidu. Ja sa
ajasid mu vihale. Nii kurjaks kui kuradi. Ja siis pöörasin sulle
selja ja sina vältisid minu puudutamist. Aga järgmisel päeval,
hommikukohvi hõngus oli kõik ilus.
Meid sidus see veider
lähedastest erinemine. Kui väga kumbki ei tahtnud esivanemate
jälgedes astuda. Ma ei hoolinud aust, kuulsusest ega briljantidest.
Sina ei mõistnud viha. Ja ma mäletan, kui me esimest korda
tantsisime. Ei kuskilt ilmusid sa välja ja tirisid mu muusika rütmi.
Sel ööl teadsin, et pean sinuga kunagi veel kasvõi korra kohtuma
ja ühe tantsu tantsima. Näed, mis sai. Täna tantsime taas. Sõnades
ja tegudes.
Ja siin me nüüd oleme – jälle arglikud ja
tahaksime ju öelda nii palju. Aga ei oska ega suuda. Igas su kortsus
leian midagi kaunist läbielatut. Kahju, et mind neis nii vähe on.
Aga sind ma vihkan ja armastan igavesti. Ja kui ma ka sinu kõrval ei
sure, siis olen sulle kinkinud vähemaltki oma elu kõige
suurepärasemad hetked.
*inspiratsiooni andis etendus "Romeo vs Julia"
*inspiratsiooni andis etendus "Romeo vs Julia"
Tellimine:
Postitused (Atom)