Uni

Hommikuvalge äratab üles,
ma unes kägaras olin su süles.
Siis silmad ma avan, valgus lööb,
sind polnudki siin, mu monsieur.

Päeval ma merest ja taevast sind otsin,
aga läinud mu uni on uduvines.
Liivast ja tuulest leian lahtisi otsi,
kuid sina ju läksid edasi minnes.

Õhtul ma tulen ja peidan end ära,
õhuliste tekkide kuhjade alla.
Unes on sild ja sillal on värav
ja sina ilmud jälle, on su käed valla.

Ma naeran ja olen seal maailma tipus,
sest sina mu kätest kinni hoiad.
Ja kui nüüd see muinasjutt lõppema kipub,
siis päikesekuma ja hommik taas koidab. 

Pastoraat

See paik on saladusi täis,
oma rõskuse ja lõhna ja rohuga.
Siin hingi liiga palju käis,
mõni läks ja mõni tuli väikse ohuga.

Sissevajunud põrandalauad
ja hingede ristumise paik.
Siin trepil istuda võiks kaua,
nii eriline selle koha maik.

Ma võiksin nutta sõnu taga,
mis mu'lt tahtmatult võeti siin.
Ma ühtki muret kellegagi jaga,
ainult maja teada hingemiin.

Vana pastoraadihoone,
rohtun'd rada ja kruusatee.
See paik siin tõmbab joone,
elava- ja surnumaade ees.


*kirja pandud Reigis

Su hääl

Las su kähisev hääl põrkub mööda tuba
ja las su kare käsi paitab pead.
Las see õhtu siia saabub juba,
sa teinud mul vaid ainult head.

Klõbista mu konte mööda,
kui ma olen üksi taas.
Ei sind minema siit eales lööda,
kui vaid siis, kui lumi maas.

Unustatud sõnad ja kõik tunded,
unustatud joostud maad ja rajad.
Sinust jälle nägin und, et
möödusid meil miilid, majad.

Ja kui tasa kähisedes lausud,
mis su südame peal lasub.
Nõrgaks teeb su lüüev ausus,
aga tead, kus süda asub.

Las su kähisev hääl langeb,
öösel minu rinna peale.
Las see vihm seal õues langeb,
su kähin ainult vihjab heale.



*viisiga sõnad, mis on kirjutatud Riho Sibula kontserti meenutades

See oli, kui tulid

Ammuks see oli,
kui väravast tulid,
su pilk oli saladust täis.

Ammuks see oli,
kui ahju sees tuli
ja põlvel mul sinu pluusikäis.

Ammuks see oli,
kui sügis kord tuli,
su pilgus härmatis kattis maad.

Ammuks see oli,
kui leegitses tuli,
su teetassiveega tõtt vaatasin ma.

Ammuks see oli,
kui taas jälle tulid,
su pilkudes patud peitmas end.

Ammuks see oli,
kui õuele tulid,
su välimus näitas, et kõrge on lend.

Ammuks see oli,
kui põles kõik tuli,
su käed õrnalt hoidsid mind.

Ammuks see oli,
kui väravast tulid,
sa laususid: "Armastan Sind!"



*need sõnad omavad ka viisi

Soovin su eest ühe soovi

Ma soovin su eest ühe soovi,
sest ma tean, et sa ise ei saa.
Su pilkude kaitseks laotan loori,
mis udu moodi katab maad.

Ma mõtlen su eest ühe mõtte,
sest ma tean, et sa ise ei suuda.
Su peal teen kindlaks võtte,
mis järgmisi teid ehk muudab.

Ma naeran su eest ühe nalja,
sest ma tean, et sa iseei oska.
Ühe tõe sinu seest päris palja,
võtan endale, muud ei oska.

Ma soovin su eest ühe soovi,
sest ma tean, et sa taevast ei jälgi.
Sestap kleidis keskööl olen hoovis,
ei mu süda enam rõõmudest nälgi.

Sünnipäev

Ma pean su sünnipäeva.
Sinu oma.
Siis teist.
Siis kolmandat.
Kõik on sinu.
Oled õnnistatud hing.
Su eest on soovitud soove.
Su eest on palveid loetud.
Ja sa tulid välja.
Kõigele vastati.
Õnn on me poolt.
Päike on alati me taevastes.
Ma pean su silmi meeles.
Naerukilkeid.
Käeviipeid.
Sinu sünnipäev on peetud.

Minek

Linn on vaikust täis ja mina astun.

Ja astun.

Ja astun.

Võõrad autod lähevad mööda.

Mina lähen ka.

Aga lihtsalt teises suunas.

Või siis ikkagi samas?

Keegi ei tea..

Keegi ei tea mu hinge kõige sügavamaid saladusi.

Keegi ei tea, miks need kilgid karjuvad.

Keegi ei tea mu mõtteid.

Keegi ei tea, mida ma maailmalt tahan.

Kõik näevad ainult mu välist kesta.

See tüdruk sealt, kes alati saab ja alati oskab

ja alati suudab ja alati viitsib ja alati teeb.

Aga mida ta tunneb?

Kedagi ei huvita.

Ja ma lähen ja ma lähen.

Ja ma tahan nii väga, et keegi võtaks mu kaasa.

Viiks mu ära.

Kuskile kaugele.

Samas ma kardan.

Ma kardan seda elu.

Ma kardan seda maailma.

Ma ei karda pimedust.

Ja keegi ei pühi mu pisaraid.

Mis voolavad oma rajast mööda.

Ma astun.

Ja ma kuulan seda tühja linna üksikut tuulekella.

Ja ma astun.

Ma astun sinnapoole, kus on valgus,

kuigi vihkan valgust.

Kuigi vihkan varju, mis jääb mu selja taha.

Mis räägib minu saladusi.

Saladusi, mida mul pole, aga samas ka on.

Keegi ei näe mu naerude taha.

Keegi ei tea mu päris lugu.

Kõik teavad mu igatsevat vingumist.

Kõik teavad mu igapäevaelu töinamisi.

Aga keegi ei tea mind.

Ja ma astun.

Üksikud tähed näitavad mulle teed.

Tähed, mille pilved katavad.

Nii on ikka siin elus.

Pilved katavad ja katavad.

Aga pilvede all on keegi, kes ei lõpeta eksisteerimist.

Ta on.

Ta seisab.

Ja siis ta läheb.

Läheb nagu ei kunagi varem.

Teda ei huvita pilgud.

Teda ei huvita mõtted.

Teda huvitab sisemus.

Teda huvitab hing.

Teda huvitab süda ja müsteeriumid.

Vist olengi see,

keda katavad pilved,

aga kes eksisteerib,

kes oskab tunda,

kes oskab näha,

kes oskab naeratada.

Ja ma lähen.

Ma astun.

Jalg jala ees.

Kõnnin oma üksikut rada.

Kõnnin nagu ealeski varem.

Linn on pimedust täis.

Ja ma ei karda.

Ma olen vaba kui lind.

Ja ma astun.

Augustiöö

Pean küünlarasva uppunud mardika matuseid,
jälgin sabadega tähti, olles teki sees.
Need tähed justkui hüppaks mööda katuseid,
mis linnuteede tähesäral ees.

Tunnen kaasa, et kõik ongi kohe läbi,
sest tegelikult on maailm ilus.
Veidi mõne seiga tõttu tunnen häbi,
mu sees on mõtted vilus.

Taipan, et ongi hästi mõjunud see aeg,
veidi laastavalt ehk siiski ka.
Kuid laasteretk ei ole üldse vaev,
kui viibid siin veel minuga.

Lehvitan sealt metsast pärit loomale,
kui tekki rohkem ümber sätin.
Su jaoks ehk veidi tõmban koomale,
pähe seon su kingitud räti.

See öö võib olla seiklusi täis,
kui liblikana lennelda soovid.
Mis enne tähesärana näis,
on ainult tulukesi täis hoovid.

Mul on sada last

Mul on sada last,
kes kõik tahavad saada kuulsaks.
Aga ma kuidagi ei taha olla ema.
Ja need lapsed ei jäta kodu,
ei lähe ülikooli teise linna,
ei abiellu ega tantsi esimest tantsu.
Nad on alati minuga,
alati mu sees,
kunagi lasen valla.
Äkki saavadki kuulsaks.
Tänaval tuntakse ära
ja mina olen uhke,
sest mul on sada last.

Armastusavaldus

Ma tahan tunda su januseid huuli oma laubal, kui kell on löönud kolm ja mitte hoolida, et kolme tunni pärast peab ärkama.

Ma tahan näha su salajasi pilke keset kõige ootamatut hetke päisel päeval, kui sa tegelikult peaksid minust kaugel olema.

Ma tahan hoida sinu suurt kätt oma käes, isegi kui ma ei suuda seda hoida nii nagu võiks või nii nagu sina alati minu oma hoiad.

Ma tahan kanda kõiki sinu väikeseid rõõme endas edasi ja neid kogu maailmaga jagada, sest sa oled väärt maailma peegeldust oma rõõmudest, et need saaksid veel kasvada.

Ma tahan teada su kõiki salakeerdkäike, et mööda neid vaikselt hiilida ja sind muuta, kui sul on kõik sassis ja kurb.

Ma tahan nutta su eest kõik kurbused, sest mitte keegi teine ei vääri minu sisemisi pisaraid nagu sina ja mitte miski pole väärt sinu pisaraid.

Ma tahan naerda koos sinuga kõigi elu totruste ja kõigi halenaljakate seikade ja ebaõnnestumiste ja uskumatuste üle, sest sa ei tohiks puududa ühestki minu õnnelikust hetkest.

Ma tahan sind, iga päev ja iga kell, sinu lõhna oma särgile rippuma ja sinu särki minu selga rippuma ja mind sinu külge rippuma.

Ole veel üks tund.

Karp

Kujutle, et seal kuskil on koht, kus kõik unistused täituvad. Koht, kus pole muresid, on ainult rõõmud. Koht, kus reeglid ei kehti, sest need ei peagi kehtima. Kõik on lubatud ja ühtki pättust pole. Ma tean seda kohta, see on kaugel. Aga ma leian seal iseenda. Isegi, kui ma oma kodu nüüd pikaks ajaks jätma pean, isegi kui ma sõpradele peaaegu et viimse viipe saatma pean. Isegi, kui ma oma Memme enam kunagi ei näe. 

Memm on juba vana. Nii vana, et ma olen tema silmad. Kuigi viimasel ajal on asi paranema hakanud, kuna ta juba ise ajalehte loeb. Vähemaltki neid lühemaid artikleid või anekdoote või surmakuulutusi. Loeb kuulutusi ja otsib jälle oma vana märkmiku üles, et mõni nimi maha tõmmata või joonistada juurde rist. Varem olingi mina see, kes tema eest seda tegema pidi. Aga nüüd ta näeb jälle ja see annabki märku, et mul on aeg teele asuda. 

Ma pean minema, isegi kui ma oma Jüri enam kunagi ei näe. Ilmselt leiab ta omale mingi ilusa neiu. Minust kõvasti ilusama ja eestimaisema. Kõhnema? Tea, kas see alati hea on, aga ilusam vaadata küll.

Keskööl ma asun teele. Memm magab siis juba ammu kõige ilusamat und. Mul on asjad juba pakitud. Paljutki mul üldse kaasa on võtta.. Aga selle koduleiva võtan küll ja heegelsalli, mille memm mulle sünnipäevaks tegi ja õhukese lina, lihtsalt igaks juhuks. 

Mul on neile isegi kirjad, kes minu arvates on väärt teadma, miks ja kuhu ma teele asun. Sest äkki ma ei tulegi tagasi. Ja enne minekut sätin ma need korviga lauale, Memme oma kõige peal. Ma nii loodan, et ta ei pahanda, vaid mõistab.

Oh, ma hakkan seda vana maja igatsema, kus ma iga põrandakääksatust tean ja kus mu pisikesed rõõmud või mured on olnud. Seda lõhna hakkan vist kõige enam igatsema. Lõhn, mis ukselt vastu tulles ütleb „kodu”.

Näe, kesköö ongi käes. Memm, ainult ära pahanda, palun. 

Ronisin aknast välja ja kuu paistis sel ööl nii heledalt, et näitas mulle teed. Sättisin heegelräti paremini õlgadele ja kiirustasin. Ma isegi ei tea, kuhu, aga nii kiire oli. Nii vaba tunne oli. Ma oleks kui puurist pääsenud lind, kuigi ma kunagi puuris polnud olnudki. Ja mu näos istus naeratus. Ma teadsin, et tänane öö on minu uue elu algus.

 ***

Mu pea kohal laius tähistaevas, kui ma Kiviristi jõudsin. Siin olin lapsepõlves nii palju mänginud, see koht oli nii pähe kulunud, et isegi kinnisilmi oleksin kodutee leidnud. Aga ma ei otsinud enam koduteed. Ma läksin sinna, kuhu ma peaaegu kunagi läinud polnud. Metsatee oli nii ilus ja vaikne. Harva üldse liikus sellel hingelisi. Aga mina muudkui läksin, sest kiskus sinnapoole. Tundmatud veed on alati nii huvitavad näinud. Mitte muidugi pea ees. Nii suuri riske ei võta ma kunagi. 

Kui isa veel elus oli, rääkis ta mulle, kui ilusad allikad on seal kuskil kaugel. Kui selge veega, hõbemündid põhjast vastu helkimas. Paistab siis neile kuu või päike. Ja sinna mind tõmbaski. Nende allikate poole, mille hõbemünte lihtsalt pidin oma silmaga nägema.

Need kiired sammud väsitasid mind ruttu ja enne kui arugi sain, laskus mu silmadele selline raskus, mida ma kunagi varem tundnud polnud. Kodu ei väsitanud kunagi nii, kuna seal puhkasin öösiti ja hinges polnud sellist ärevust. Samblavoodi oli parim valik. Kodulõhnaga õhuke väike lina külje all ma uinusingi.

***

„Neiu! Neiu, palun ärgake ometi!” 

Unesegaduses avasin silmad ja nägin enda kohal noormeest uudistamas. Ma ei jõudnud midagi öeldagi, kui ta edasi rääkis: 

„Jumal tänatud! Ma arvasin, et te olete surnud! Nii kahvatu ja peaaegu ei hinganudki. Ja kuna te ei näe välja nagu keegi, kes võiks kõrtsust tulles metsateel magama jääda, tundus asi veel kahtlasem. Aga mis seal ikka! Tõuse nüüd püsti. Sul on kindlasti nälg, eks? Lähme, ma viin su oma koju. Sa pead saama mu koduallika vett – see pühib silma kohe unest puhtaks ja virgutab päris kenasti. Noh, kas tuled siis?” 

Sõnagi lausumata tõusin püsti ja hakkasin mehe kannul edasi minema. Tempo oli nii kiire, et võttis lausa hingeldama. Aga tema kodu asus lähedal. Armas väike majake, mille kõrval tõepoolest allikas asus. Korstnast tõusis vaevunähtav suits. Kiirustasin allikale, et end turgutada. Vesi oli kuidagi magus ja joovastav, muutis nii õnnelikuks kogu maailma pärast. Päike sillerdas jahedal veel ja.. Mündid! Hõbedased! Seal, allika põhjas! 

Naeratus ei mahtunud mu näole ära. Kuidas siis juba? Kuidas olin ma ühe ööga jõudnud tolle kauge allikani? Ei, pole aega mõtisklusteks. Ma pidin kasvõi ühtainust münti oma käega puutuma. Viskusin kõhuli allika äärde ja sirutasin oma käe nii sügavale, kui vähegi suutsin. Münt oligi mu käes! Imetledes tõusin püsti ja tõstsin mündi päikese poole. See oli imeilus! Nii puhas ja nüüdsest minu oma. 

Tänades lahkusin kiirel sammul mehe õuest. Tal polnud vist aimugi, et tema allikas niivõrd kosutav võib olla. Kui ma juba veidi maad eemale olin jõudnud, aeglustasin sammu. Võtsin mündi vöö vahelt ja tundsin süütunnet. Otsustasin tagasi pöörduda. Polnud õige selle mehe allikast võtta midagi, mis sinna kuulub. Pöörasin ümber ja sammusin pilk ainiti mündil. Veidi maa pärast tõstsin pea ja rada oli kadunud. Talu polnud. Allikat ka mitte. Veider olukord. Pöörasin siis taas end minekusuunas ja läksin tagasi. 

Kuhu ma sattusin? Mets tundus nii tuttav, nagu oleksin seal varemgi viibinud. Oot-oot, see on ju Kiviristi poolsammaldunud kivikamakas! Ma jõudsin jälle siia? Keegi oleks justkui kivil istunud, seljaga minu poole. Jüri? Muidugi oli see Jüri! Kiirendasin sammu ja Jüri hüppas kivilt alla, tuli avasüli mulle vastu. Kargasin talle kaela. Ma polnud kunagi varem tundnud kellegi embusest nii palju rõõmu! 

Kuidas ma olin üldse julgenud arvata, et ma suudan niimoodi minna? Kuskile kaugele. Isegi teadmata, kuhu täpselt. Mida ma üldse otsima läksin? Iseennast? Kuidas ma sain ennast otsida, kui olen mina ise ainult temaga koos? 

„Jüri.. Jürikene.. Ma tõin sulle midagi,” ütlesin ja hakkasin vöö vahelt oma hõberaha otsima. Aga seda polnud seal. Segaduses kehitasin õlgu ja veel enam segadust lugesin välja Jüri silmist. 

„Ma käisin veidi eemal. Memm vist andis sulle mu kirja? Ühesõnaga, ma leidsin sellise allika, millest isa mulle kunagi rääkis, mäletad, eks? Ja seal oligi hõbemünt! Lausa mitu! Ja ma tahtsin ühe mälestuseks kaasa võtta ja võtsingi, aga siia tulles ma vist kaotasin selle..” 

„Oh sind küll, Liisakene! Tule, lähme parem koju. On nii mõndagi, mida sa ei tea..”

Asusime kodu poole teele ja mündi kaotamisest hoolimata olin õnnelik. Minu õnn kasvas veelgi, kui nägin neid koduväravaid ja väikest Mukit, kes klähvis. Astusime sisse ja kodu lõhnas täpselt nii nagu enne, aga kiiktool oli tühi. Laual seisis ümbrik minu nimega. Väriseval käel avasin selle, leidsin hoolikalt volditud kirja ja hakkasin lugema.

Kallis Liisa!

Minu suurim vara siin ilmas. Aga seda sa vist tead isegi. Kuulsin küll, kui sa just enne siit öösi salaja välja hiilisid ja sosistasid mulle ühe vabanduse. See oli juba varem vastu võetud, kui seda öelda jõudsid. Ma loodan, et oma teel leidsid sa selle, mida otsisid. Minu tee hakkab vist lõppema. Ma tunnen end järjest paremini ja miski ei hoia mind enam kinni. Vist ongi parem, et sa lahkusid. Ära nuta, mu laps. Mul hakkab hästi minema, paremini kui maises elus. Ma usun, et mu põlved kaotavad selle valu ja ma saan oma selja jälle sirgu lüüa. Mul on sulle paar soovi, mida sa võiksid hinnata ja täita.. Esimeseks, võta Jüri omale. Ta käis ühel päeval siit läbi, tõi terviseid ja küsis, kas ma oleksin nõus, kui sa talle läheks. Kuidas saangi Jürile ei öelda? Teiseks, ära unusta oma kodu. Tee ikka meie moodi leiba ja kui saad, siis elage Jüriga siin edasi. Kolmandaks, nüüd võid minna vaadata karpi, mida ma sul kunagi puutuda ei lubanud. Võti on märkmiku vahel. Märkmikul on kaaned ümber, võta need ära ja sealt sa selle leiadki. Ega's midagi. Ma tean, et sa saad hakkama. Oled alati saanud ja saad ka edaspidi. Lihtsalt ilma oma Memmeta.

Kallistan sind nii tugevalt, kui ette oskad kujutada!

Head teed, mu väike Kullerkupp! 

***

 

Pisarad voolasid mu näol ja kukkusid sülle. Jüri paitas mu pead ja hoidis kätt. Minu Memm oligi nüüd läinud.. Aga ma ei saanud käed rüpes istuda. Kiirelt otsisin ma ta märkmiku ja võtsin kaaned ümbert. Imepisike võti kukkus lauale. Veel kiiremini kadusin tahatuppa ja otsisin välja Memme karbi. Nüüd siis lõpuks võin selle avada. Karbi, mis oli alati nii salapärane tundunud. Millesse olid lõigatud roosid. 

Panin võtme lukuauku ja keerasin. Südamevärinaga tõstsin kaane. Karbis oli hõbemünt. 

Memm.. Sina olidki minu kauge allikas, minu koht, kus on ainult rõõm, minu salajane paik, kus puuduvad reeglid, minu pättusteta elu. 

Jüri seisis uksel ja naeratas mind jälgides. Pühkisin aina voolavaid pisaraid ja märkamatult tekkis minu näole päike ja naerulohukesed. Memm on alati kaasas. Memm on alati olemas. Jüri kannab teda pilgus ja mina oma hinges edasi. 

Mees tuli ja kallistas mind, surudes karbi meie vahele. Siis pani ta selle kinni tagasi ja võttis mu kätele. Ma ei lasknud ta'st lahti. Hoidsin käsi ümber, nagu oleks see meie viimne embus.

Istusime Memme kiiktooli, mina kägaras süles ja õõtsusime kergelt. Ikka üles ja alla, üles ja alla.. Kui õige see tundus. Ma olin lõpuks ometi kohas, kus on piiritu õnn. Ma olin Kodus.

Igav seiklus

Täna oli jälle üks täiesti tavaline päev täiesti tavalises elus täiesti tavalisel inimesel. Aga see tavaline kestis ainult seni, kuni jälle tema välja ilmus.

Hommik oli igati loomupärane – vihmane, kole ja peavaluga. Eks iga eilne peab kuidagi tunda andma. Kas annab ta siis märku peavalu või mälestuste või inimeste näol, ei ole erilist vahet. Hommikukohvi ajaks oli juba päike välja tulnud ja tuvi hüppas vastu akent. Enesetapja tuvi, vist. Või siis ajas see kohvihõng ta pea sassi. 

Mustale mõrkjale joogile on ehk kombeks ka muusugused jutud. Reisimisest ja eluteedest. Kõigest, mis vähegi pähe tuleb. Kaugetest elektrita paikadest ja kuivkäimlatest. Katsumustest. Kõige huvitavam neist on elutee, sest täpselt ette kirjutada ei oska seda keegi. Õigemini oskamisest on asi kaugel, pigem seda lihtsalt ei suudeta. Saatusega mängimine on kui tulega – kord kõrvetab leek valusa haava. Põletab nii, et suitseb. 

Suitseb. Suits. Paganlikult hea hobi. Tapvalt maitsev. See tunne, kui päike on olnud pilvede taga ja siis lõpuks loojunud ja terve selle pika päeva pole olnud mitte ühtki ilusamat päiksekiirt. Ainult see põlev oranžikas-punane ots. 

Veniv hommik veeres päeva. Kõik on kuidagi mittemidagiütlev. Ainuke asi, mis võis midagi öelda oli sigarett. Veetlev ja kaunis. Tee selleni oli märg, isegi autos, mis oli nii halvalt pargitud. Kitarr lösutas tagaistmel. Plaat makis mängis väsimatult. Peavalu muutus hullemaks. Liiklust oli harjumatult palju, aga vähemalt leidus parkimiskoht. Gaseeritud pudelivesi ja kõhnad sigaretid ja ei midagi muud. Aga veniv päev venis edasi. 

Kuhu nüüd minna? Kui kõik, mis oli vajalik on olemas. Kui kõik teed on valla, aga samas ei saa lahkuda, sest miski hoiab tagasi. Kõigest väest. Nii paljud uksed on avatud, aga ainult pooleldi. Miski nagu kutsub, aga mis? 

Vihm peseb puhtaks kõik haavad. Aga hingeni see ei jõua. Ta puhastab pealispinna, aga see, mis on sügaval jääb. Jääb nii kauaks, kuni unustusehõlma vajub. Sõnad vist ei ununegi ega kao. Need on ikka seal kuskil mälusopis hõljumas. Ilusad sõnad uputatakse mitte nii ilusate poolt. Aga tunded püsivad pinnal. 

Lõpuks on õhtu. Pärast sadat kilomeetrit. Jälle seesama koht, aga see on ju nii meeldiv. Unistuste paik. Vaikne, aga täis elu. Täis elu, mis toimub seinte vahel. Kahel korrusel korraga. Ja vähemalt viies toas. Siin on uks alati avatud. Inimesed niisamuti. Iseasi, kas nad mäletavad neid kõiki, kes siit kunagi läbi on käinud või käivad siiani. 

Lõpuks on öö. Veidi häälest ära kitarr kiunub. Veidi möödalaulev hääl laliseb. Vanad laulud uues võtmes, uues mõttes. Nüüd, kui mõte on hoopis teine, mis ta oli enne. Koos lauluga tantsib tema end mõtetesse. Kuskilt kaugelt ja sügavalt. Tema süütud silmad, mis on palju rohkem elu näinud kui miski muu.

Pärast tubakahõngu ja mugavaid poose astub ta tuppa. Sõbralik nagu ikka. Liigub vaikselt ja istub. Silmad polegi enam nii süütud, vaid pigem põnevust täis. Soov sõnu lausuda saab rahuldatud ja kuulatud. Proov panna keegi uppuma tema silmadesse saab täidetud. Soov kiirendada selle südame rütmi saab tehtud. 

Ja siis ta tänab. Astub uksest välja. Unistus, mis alatiseks kättesaamatuks jääb – aga sellised olid ju temagi sõnad? 

Öö on juba kaua valitsenud. Tekitanud selle une. Raskuse silmadele. Tema silmist puudus raskus. Neid valitses seiklushimu. Öö on veel noor. Tema on veel noor. Aga kord saab kõik otsa. 

*vahel püüan miskit proosataolist asja kirjutada, eks hinnake ise, kas ja kui hästi see mul välja tuleb/on tulnud

Kortsud

Sinu näkku peidetud aaretest,

loen välja kord kogu tõe.

Mis peidus su väikestes kortsudes,

iga vaev, iga rõõm, iga mure.

Ja silmist loen välja päikese,

mis aastatega loojuma hakan'd.

Veel näost ühe viimse väikese

märgi õnnest, mis nüüdseks lakan'd.

Vist vanus meiega oma töö teeb,

et väiksed asjad tunduvad nii suured.

Seda kõike su silmad sooviks kord veel.

Näha seda, kui kaugel on juured.

Iga vagu su kaeblikult mures näol,

toob mõttesse naerukilked.

Elu rütm on paigas kui koputus käol,

mööda lä'evad kõik ülbed pilked.

Vahel nägu on märg kui porilomp,

voolab värv, tunded, tuiskab tuju.
Kurgus kipitab üks valus klomp,
silmad sul võtnud on teise kuju.

Viibet su silmist ja kortsudest nägin,

kui ise su saatsin teele.
Piisana langes su suust veel üks kägin:
„Mul heaks, oi kui heaks, tegid meele.“

Krimm

Puudutuse tunnet ei saa võtta,

aga tundmuse puudutust küll.

Kui lahkuma ma peangi sõtta,

siis olgu seljas mul kleit, nii üll.

Ma võitlen ja tapan ja pühin verd,

aga rääkida se'st sõnagi tohi.

Nii lähen ja varsti, juba varsti näen merd,

kas põgeneda sinna, kus parem rohi?

Mu valitseja, kõrgeausus, see kõige parem,

mul ütles, et nii, jah ainult on õige.

Kuid kui keegi mul tõde näidanuks varem,

mul oleks tegemata jään'd see verepõige.

Mind ehitatud tundeid mitte tundma,

puudutusi endalt tõrjuma, ära hoidma.

Ja kui ka armastusest näen und ma,

siis karistus on varmas, et poleks loid ma.

See sõda ju tundub vaid mõttetusi täis,

aga esirindel ma seisan, püss õlal.

Kes võidab, eks aastate pärast siis näis,

kui marsin ma surnute kõlal.

Mu sõprade lootust täis pilgud

ja vaenlaste anuvad näod.

On meeles, kui lamavad nad kui silgud,

ühishauas ja reekviem nokas käol.

Ma saabun siis koju ja rohi polegi ilus,

maa üleni mustust on täis.

Aitäh sulle sõda, ja rahu, mis vilus,

vaid vaadata kõlbab ta käis.

Puudutuse tunnet ei saa võtta,

aga tundmuse puudutust küll.

Mina pole minemas sõtta,

sinu naabrid aga valmis on küll.

Sind pole mu Kodus

Istun ja istun siin kaldal

ja jälgin vett se's järves.

Täna su pilk mind salgab,

veidike sööb mu närve.

Ma jõudsingi Koju täna,

kuid sa ikka miilide taga.

Sind ikka ja enam veel tänan,

et jõudu mul andsid, aga..

Miski on ikka ju puudu,

järve peegelpildistki näen,

ja järvel on kerge sudu,

sinu poole mul endiselt käed.

Sõge

Kui sa usud endasse, siis usud

midagi, mis on võimatu.

Armastades kedagi, jäävad rusud,

mis tunduvad ilmvõimatud.

Mis ongi see õige tõde,

mitte keegi öelda ei tea.

Võib-olla olengi veidi sõge,

et usun, et elu on hea.

Varju jääb peitu kõik,

mida tahad ära peita.

Ja öösse jääb viimne hõik,

kui koos püüate sängi heita.

Pikk sisemonoloog peas,

et kes olen, kust tulen, miks siin.

Sõnad nii õigelt su huulil reas,

armastus me vahel ei olegi piin.

 

*Kristiina Ehini intervjuu ainetel, mõni varastatud sõna siin-seal