Minu täiuslikkus

Sa oled kui suvede unenägu,
Mis mu kätte sügiseks ei jää.
Talvel su'st mälestus täis hägu,
kevadel taas ulatad käe.

Mees, sa oled ideaalsuse piiril,
Silmad ja suu ja tugevad käed.
Sõnadki paiskavad päikesekiiri,
Aga sügisel jälle sa lä'ed.

Miski mul hingitseb sees,
Sinu ümaralt vormitud laused.
Andke seda kirge huumavat veel,
Ei soovi ma veidraid pause.

Ega's midagi, kui lahkud, siis mine,
Kinni ma hoida ei püüa.
Kõik unenäod lahkuvad hommikuvines,
Ainult hing neid tagasi hüüab.

Lõpeta rännakud

Tule ja upu silmisse,
Mis taevasiniselt säravad.
Tule ja ole kevad,
Kesktalvel lume krudinas.

Tule ja emba mu hinge,
Oma hääle sügava kumaga.
Tule ja hüüa mu südant,
Nagu ealeski keegi ei hüüa.

Tule üle päiksest söödud põllu
Ja kuku mu käte vahele
Ja jäta oma lõputud rännakud
Ja unusta kauged allikad.

Joo mu räpased hingeveed.
Söö mu rikutud mõtted.
Viibi veel viivuks siin.
Viibi enne viimseid tõtteid.


*teatrietendus Ingeland inspiratsioonil

Hingede rajad

Emajõe peegelduses tantslevad värvid,

mille nimesid keegi öelda ei tea.

Säravalt kuulilt näha raudsed närvid,

mida peidab endas su kirev pea.

Maailmale anda veel on nii palju,

kas jõuan, mitte keegi ei tea.

„Su peake, mu kallis, juba on hall ju,“

teatab laps, kes tuleb, kui peab.

Malbete häälte ekslevad noodid,

sillerdavad su silmade helgis.

Mõtted siis puhkavad, kui neil on voodid,

mille katteks on sinised nelgid.

Kõik tahaks anda ja vastu ei soovi,

ei midagi muud, kui vaid hoolt.

Ehk kunagi võtta sa minult ka proovi,

kõik loovusetuuled mu poolt.

Kuldsete lindude heledas kajas,

sõna vägi mul sillutab teed.

Ja ma tean, et kuskil seal kauges majas,

saab puhkama kord minu meel.

Mööda rada, mis mulle on loodud,

mu enese hingekildude tükkidest,

tule vaikselt, kui vein on joodud

ja su mõtted on purunen'd tükkideks.

Tule vaikselt ja nii kenasti tasa,

nagu hingelinnu tiivasahin.

Võta enese sügavam olemus kaasa,

enda tormide kauge kahin.

Siis annan ma kõik täiesti ära,

jään vedelema maailma piirile.

Aga sinna, kus kõik nüüd särab,

sinna mina ja su mõtted hiilime.

Tõde

Kui suren,
siis oma käe läbi,

matke mind siis aiast välja,

või ärge matkegi,

nii ongi salapärasem ja
keegi ei saa mu haua peal talluda,

mu õlule raskust jaotada,

sest siis olen läinud ja kadunud

ja läinud mälestused

ja miski pole enam siis vist sama,

aga kas ikka muutub, kui läen,

kui ei läe, siis mitte ei tule paremat,

ei liigu kuskile aeg ja seisab olukord,

aga terve elu olen mõelnud ja tahtnud,

kord teengi selle ära,

saan kuulsaks ehk

ja kõik räägivad, et oi, mis oli,

kuid kuulsust elu ajal ma ei soovi väga,

kui siis natuke ja läbi kirja,

aga ainult ringiga ja mitte otse,

kui läen, siis tänu iseendale

ja koledatele emotsioonidele,

mida korduvalt ja järjest vastu pean võtma,

taluma elu valusaid hoope,

magusaid ei mäletagi nagu üldse,

aga loodan, et siis saabub rahu,

kui suren.

Elu

Suure-suure tamme all,

kus kasvasid mu juured.

Ma istusin ja toetasin selga

ja langetasin pea, lasin pisarad valla.

Suure-suure tamme all,

kus sõnajalad on nii suured.

Ma mõtlesin, et elus miskit ei pelga

ja siis kartma lõin vaadates alla.

Sinuta ei saa,

sinuga veel hullem on.

Kuhu minna või liikuda?

Vastust ise tead, kus hea on.

Suure-suure tamme all,

kus lehed kaitsevad hinge.

Ma tundsin, et südamel on raske

ja lasin su vabadusse lendu.

Suure-suure tamme all,

kus kunagi ei puhu tuul vingelt.

Ma nõudsin, mul minna laske

ja teadsin, et teeks ei jätku indu.

Sinuta on kõik nii hall,

sinuga miljon värvi mu silmis.

Ja rohi sinu jalge all,

näitab, kuhu minna nagu filmis.

Suure-suure tamme all,

kord magan viimast und.

Ma puhkan seal kui hõbemünt

ja enda peal tuhandet lille kannan.

Suure-suure tamme all,

kord langeb mu peale ka lund.

Su jalajäljed ja lõhn kui piparmünt,

on mu tamme all, kust ande annan.

Suure-suure tamme peale,

vaatan siis kõrgelt taevast,

sellist elu ei oodanud eales,

veel lehvitan igavese mere laevast.

Rahulolematus

Öö on nii vaikne

ja kuskil ma kuulen,

linnud on parvena tõusmas lendu.

Olen nii paikne

ja seal puhuvad tuuled,

kui linnud on parvena tõusmas lendu.

Kuhu ma rändan,

vaid tähed veel teavad,

aga siia ma jääda ei saa.

Kaua ma jändan,

kui paljud mind neavad,

keegi vastuseid teada ei saa.

Taevas kõik kumab

ja kuud pole näha,

tossab mu sisikond ja mõte.

Kauge müra tormi lubab,

põõsas on kähar,

kuid mis on elu viimne võte?

Kuhu kord jõuan.

Vaid hing seda teab,

ta lükkab mind, kuhu vaja.

Kas jalgsi või sõuan,

tea, kas kunagi veab,

maailm võtab minu ja aja.

Elu mürgine lehk ajab südame pahaks,

kas soovid või ei,

kõik taandub ja jääb vanaks,

ja sinust jääb vaid tühi sein.

Armastus on see, kui..

Armastus on see,

kui ma niuksun piltide peale,

kus on väikesed beebiloomad.

Armastus on see,

kui ma söön salaja šokolaadi,

et selle maitse jääks ainult mulle.

Armastus on see,

kui ma ikka tulen teie juurde,

isegi, kui mul on pohmakas ja väga halb.

Armastus on see,

kui ma aelen teiega koolipõrandal

ja teesklen, et see on muru.

Armastus on see,

kui ma kuulan nalju peenisest

ja krutin koos teiega üle.

Armastus on see,

kui ma milleski eksin

ja teie ei tee teist nägugi, vaid eksite minuga.

Armastus on see,

kui me teeme videosid,

mille saadame lausa üle mere.

Armastus on see,

kui ma jagan oma sööki,

sest söök on ise armastus.

Armastus on see,

kui ma olen vihane ja tusane,

aga ikka istun pahuralt su kõrval.

Armastus on see,

kui mul pole raha,

aga tunnen, et olen kõige rikkam maailmas.

Armastus on see,

kui ma nutan teie kaunite lausete peale,

mis lähevad sügavalt hinge.

Armastus on see,

kui sa laenad oma vara

ning mina enda oma.

Armastus on see,

kui sa kallistad mind kurval päeval

või teed sõnadega pai.

Armastus on see,

kui ma naeratan ikka,

kuigi mul on nututuju.

Armastus on see,

kui ma vaidlemisest põlen,

aga pärast jalutame koos.

Armastus on see,

kui sa kuulad mu ära,

isegi kui mu sõnad on tähtsusetud.

Armastus on see,

mis ei küsi hinda

mitte ühegi osapoole käest.

Armastus on see,

kui ma viin prügi välja

ilma et sa peaks paluma.

Armastus on see,

kui sa teed mulle soengu,

kuigi ma vahel olen nõme.

Armastus on see,

kui sa naerad mu naljade üle,

mis üldse välja ei tule.

Armastus on see,

kui rõõmustame teineteist nähes,

kuigi nägime alles eile.

Armastus on see,

kui tuled minuga peldikusse kaasa,

isegi kui sul pole häda.

Armastus on see,

mida tunned,

kui seda lugedes

ennast üles leiad. 

Linn

Keskhommikused esimesed hingetõmbed

ja suitsev rõduaken.

Puhta õhu meeleheitel kokkutõmbed,

laual seisev eilne sake.

Mu põrandat katab võõras mees,

eilsest saati olen üleni sees.

Viljandi.

On öös peidus asju

On öös peidus asju, neid,

mida näha sa veel ei või.

On öös nii palju sala-teid,

mille kuuvalgus nähtavale tõi.

Kuskil karjuvad kilgid,

kuid kuulda sa ei tohi.

Merel kõik valgus helgib,

kõrvu vaid viskab end kohin.

Kas naerda või nutta taga,

kumbki nagu õige pole.

Peidan end siis klaasi taga,

uputada mure ehk ka vale ole.

On öös peidus kõigi päevade sära,

mis vaikselt end hinge peitnud.

Kuu kõik ilusa röövib ära,

tähed ka enda kõrvalt heitnud.

On öös kaunist nii palju,

leida ehk kord võiks õnne sealt.

Õhk ja taevas koos hall ju,

enda silmad avastan kuu pealt.

On öös asju peidus, neid,

mida näha ei või, ei.

Ajaraisk

Lähme kohvikusse ja ajame
klienditeenindaja närvi
oma munade ja majaveega.
Lähme reisile ja vajame
seal tuba teist värvi
ja jändame head sorti puruteega.
Lähme poodi ja proovime
jalga erinevaid kingi,
aga ei osta ühtki paari.
Lähme randa ja soovime
teha volleplatsil atv-ringe
ja ehitada vette kivisaari.
Lähme baari ja tellime
iga paari minuti tagant
ühe jäätisekokteili.
Lähme ja kõik olgu selline,
nagu jälle poleks magan'd
ja sauna kütame, a ei võta leili.

Tule

Tule
Tule mu juurde
Ja peida oma väikene pea

mu sülle suurde.

Tule

Tule mu südamesooja

ja peida oma hing

minu oma sisse.

Tule

Tule ole üks kordki mu oma

Nagu mina olen sinu

ja tunneta mu kuumade leekide varje.

Las ma mähin su üleni sisse

oma meeletustesse

ja las ma emban su piirituid silmi

oma hinge helge vaatega.

Tule

Tule peitu koos minuga

selle maailma eest, mis on nii karm

et tunded kõik kaovad.

Tule

tule mu juurde

ja ma peidan su südame

igaveseks enda omaga ühte. 

(Luuletus sündis Kempi Karli luulekogust pärit luuletuse "Ma näen" ainetel/inspiratsioonil) 

Tunnete tusasel piiril

Su tunnete tusasel piiril,

tantsin oma jonnakat tantsu.

Su tunnete tusasel piiril,

minu jalg aina segasemalt tatsub.

Su tunnete vesises rabas,

tallun su mõtteid maha.

Ja oma peegeldust loen käelabast,

mis silmadeni jõuda ei taha.

Kristalsete hingetõmmetega öös,

istun seal katuse all,

kus kord pussnuga oli vööl,

kust algas see tants ja trall.

Su mõtete vaiksel elul,

olen enam, veel enam kui enne.

Ja sinu hing on väike kui lelul,

las jätkan mina su lõputuid lende.

Oota veidi veel

Oota veidi veel

siis ma tulen

korjan su üles

ja raamin ära

et keegi ei saaks

sind puutuda

Oota vaid veidi veel

siis ma näen

kui eriline oled

ja tunnen mida tundma pean

et saaks aru

mis see kõik tähendab

et sinu endale ma võidaks

Oota veidi veel

ja siis ma leian

kõige lühema tee

ja tulen joostes

või üle vee või

mulla seest põllul

või kandes su hinge kätel

Oota veidi veel

ja siis ma kuulen

juba su hingetõmbeid

ja naere

ja nutte

ja muresid

ja maailmavaateid

ja kõike, mis on ilus

mis tuleb su suust

Oota veidi veel

ja siis ongi kõik hästi

sest ma tulen ja olen ja näen ja kuulen

ja leian kõik teed su juurde

Oota veidi veel

ja siis ma olen

su juures, su kõrval, su peas

su hinges

su südames

nii nagu ei kunagi varem

Kas sina?

Kas sina hoiaks mind tagasi,
kui seisaksin järsku äärel?
Kas viimseid mu sõnu jagaksid,
kätt hoides mu koledal säärel?
Kas sina leiaksid raja,
mis turvalisse vaikusse viiks?
Kas sina püsiks kindlalt kui maja,
minu kõrvalt ei lahkukski siis?
Kas sina tõttaks ja tormaks,
kui hingaksin viimseid õhke?
Kas sulle ma oleksin koormaks,
kui kustutaks elulõkke?
Kas sina silitaks pead,
kui see ei püsiks paigal?
Kas sina tõesti soovid head,
kui mu mõte ja hing uitab taigas?
Kas sina loeksid mul jutte,
kui mu silmad ei kannata näha?
Kas sina hoiaks tagasi rutte,
mu püüdlusi maailma näha?
Kas sina haaraks mu käest,
kui oleksin omadega läbi?
Kas sina prooviks kõigest väest,
muuta silmi, mis tunnevad häbi?

Kui jaa,
siis oledki õige sa.

Poole neljane karikakar

Kell on pool neli öösel.
Kõnnin mööda teed.
Lill rohus.
Õielehed ootamas kitkumist.

Kas räägin sinuga?
Ei räägi.
Räägin.
Ei räägi.
Räägin.
Ei räägi.
Räägin.

Kaks õielehte tuli kogemata korraga.
Saatus mängib jälle.
Vist siiski ei räägi.
Lähen koju.
Magan.
Hommikul pole sind enam meeles.

Kaks unenägu korraga.
Kõik on veel rohkem sassis.
Sina olid ka unes.

Ärkan.
Ikka unesegane.
Ikka oled meeles.
Kuradi karikakar.
Kell on pool kaksteist päeval.
Mine ära mu peast.