Keegi ei kirjuta heinapallide elust

Uduses päikesetõusus, 

härmatise all, 

kükitavad pallid. 

Üksteise järel reas. 

Nad on juba mitu kuud istunud ja oodanud. 

Aga ikka ei tule härra Trakotrionu 

ja vii neid sooja, 

lauta 

või küüni 

või kuskile teineteisele lähemale. 

No, miks ometi ei võiks neid nosida lehmad? 

Iga pall mäletab veel päeva, 

kus ta oli rohe-roheline. 

Õitses ja ilutses. 

Aga siis tulid tädid vikatitega. 

Rohelusele vikatid tere ei öelnud, 

ikka lõikasid ja jätsid endist niidetu maha. 

Siis tulid rehad. 

Silusid roheluse ridadeks paika. 

Nad olid palju sõbralikumad. 

Ja mida aeg edasi, 

seda tuhmimaks ilu muutus. 

Nii tuligi ühel päeval Traktorionu. 

Põrises kohale ja rullis kuivanud kõrred kokku. 

Ja jättis rullipakid maha. 

Nüüd vaatavad heinapallid igatsusega sinna, 

üle suure maantee, 

kus on lambad,  

kes muudkui maiustavad ja määgivad. 

Pallide unistustes tulevad lambad ükskord üle tee. 

Märkavad neid ootajaid 

ja kepsutavad rõõmsalt kohale. 

Ja kõik oleks ülevoolavalt õnnelikud. 

Siiani kükitavad pallid reas 

ja mõtlevad päevale, 

mil neist luuakse lastelaule, 

pressiteateid 

ja õrnroosakaid armastusromaane. 

Tudengihümn

Kukkusin kraavi ja murdsin motivatsiooni,
kukkus kildudeks maha eluisu. 

Ja vetsupott ei imenudki teise dimensiooni,
ja sõnu on mul palju, samas ainult pisut.



* inspiratsiooni andis Liisa Veskimäe, kellele kuuluvad pooled sõnad ning 5-leheküljeline essee, mille kirjutamine kellelgi kergelt ei möödunud

Enne saatuslikku ööd

Enne saatuslikku ööd,
armastasin pimedust
ja hingasin tähistaevast.

Enne saatuslikku ööd,
kastsin end kuuvalgesse
ja suplesin jahedas õhus.

Enne saatuslikku ööd,
olin märgade männijuurte
ja oksapragina laps.

Enne saatuslikku ööd,
võisin tantsida hommikuni
ja tee ei toonud hirmu.

Siis tuli naerev saatus,
kurjalt krõbisev karma
ja mu silmadest rööviti sära,
mu armastusest võeti öö
ja mulle jäi janu,
mille sarnast ei leidugi,
mida eal ei kustuta.  

Kingituseks

Ma lubaksin kokku sul,
kõik ilusad suveööd
ja et alati helgiks kuld,
kaunis oleks elumiljöö.

Ja kui saaksin mahti,
siis naeratus lükkaks silmad lahti
ja kõik oleks alati värve täis,
tundeid, sõpru paremaid ja häid.

Kui oskaksin vaid,
siis kuusära mataks hinge.
Ja sadatuhat pehmet paid,
saadaks läbi tuule vinge.

Kord oled täiesti õnnelik, tean.
Vaatad kõrgelt tagasi sealt.
Ja mina ikka soovin head,
ükskõik, kuhu su elu viima peab.

Täna ma ei luba veel,
täna ma mahti ei saa.
Kuid pea mu sõnad meeles,
kui vaja, olen olemas.



*mõeldes jõuludele, sõpradele, headele soovidele

Punupatsipealinn

Tartu –

kottis kampsunite,
punupatsi- ja krunnipealinn.

Noored kenad tudengihärrad-preilnad.

Loomeinimestekoopad

ja raamaturiiulid Genialistides.

Krigisevad toolid ja põrandad,

vaimust piinatud ühiskorterid,

kus tühjad veinipudelid reas.
Ilusa kõlaga häälest ära klaver, 

klahvidega, kus enam valget ei leidu.

Ja kellal ei olegi aega,

kõik hilinevad ja häirivad,

aga tund

lä'eb siin kiirelt mööda.  

*inspiratsiooni andis kohtumisõhtu Ott Aardamiga ja Tartu niisama ka

Ühele laigulisele

Ma loodan, et kui sa jooksed,

siis jooksed ka minu eest.

Mõttes on kodu ja kruusatee,

kui kändudest üle tormad.

Ma loodan, et kui sa varjud,

siis hoiad meeles mu silmi,

mis meenutavad kuivanud viinamarju.

Ja usud, et ükskord saab ära.

Ja usud, et ma ootan seal kruusateede juures.

Ja ootan su lugusid ja raskusi oma õlgadele.

Ma loodan, et see kõik möödub kiirelt

ja et igas su päevas on mingitki päikest.

Ma loodan, et keerulisi hetki ei tulegi,

vaid kõik lihtsalt kaob.

Ma loodan, et saadud kogemused toovad head.

Ja ma tõesti ootangi,

millal saan püüda su järgmise kallistuse

ja naeru,

tuulte kätest ja päikese paidest.
Ma loodan, et kui mina ootan,

siis sina ootad ka taaskohtumist.

*inspiratsiooni andis sõber, kes ise seda teab :)

Kastes

Käisin kastmas su muusikasse hinge
ja nii hea oli olla märg.
Ma ujusin, suplesin kaua,
nüüd vaikus karjub.
Ja tuba oli su jaoks liiga valge,
sa pimeduses ekslev hing.

Las ma kastan veel.
Janunen su järele.
Las tilgub heli põrandale paitama maad.
Las voolab laiali igasse prakku,
mis toitub se'st.

Su allikates elangi,
küll teadmata,
miks su helid
taga ajavad mind.


*inspiratsiooni andsid Doris Kareva ja Robert Jürjendali sõnad ja helid