Sa paned mu elama
oma löökide heleda kajaga.
Ja öösel mitte uinuma
oma lööva aususega.
Sa paned põlema lõkke,
mis igavesti märg.
Sa sütitad leegi,
mille jaoks mul õhku ei jätkugi.
Sa võtad valu,
mis alati on olnud.
Sa peidad võõrad naerud,
mis enam ei pilkagi.
Ja sinu kajas ma lendlengi sahisedes öösse.
*inspiratsiooni andsid Doris Kareva ja Robert Jürjendal
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar