Küünlavalgel

Kui üürike on elu? Kui kindlalt ja sihipäraselt teen ma iga päev vigu.. Sinu armastus polnud kunagi viga, sinu käed, sinu silmad ja lõhn - miski pole viga. Polnud.
Aga päeva lõpus istun ma ikka üksi küünlavalgel, teadmata, mis oli see tänane viga..

Kunagi palun kõige pärast andeks, aga lunastust ei tunne. Ja siis võtan end su ees paljaks. Lõpuni. Värisedes otsin katet, sest sa näedki mind. Sa nägid päriselt mu sisse. See siin polegi nagu armastus, mille saaks endale jätta.
Ja kõik mälestused sinust pakin ilusasse paberisse ja kingin sulle sünnipäevaks. Kõik komplimendid võtad tagasi endale, sest need pole mulle. Ja siis ma säran kui küünal.

Säran kuni leek kustub. Jah, kustub küll, aga mina olen ikka edasi. Üksi. Küünalde keskel, mis põlevad lõputult kaua. Ja ma olen väsinud, aga ei tunne väsimust. Keerlen aina ringi. Otsin ühte päeva öötunde juurde. Jälgin kuud ja voolavaid pisaraid. Aga ei mõtle sinust, sest mälestusi pole enam. Siis ükskord.. Kunagi. On nii.

Ja mis tuleb pärast, pole enam minu pärusmaa. Ma olen kadunud. Minu leek on kiirelt põlenud kui kasetoht. Minu sõnad on tühised. Ja püüan kogu hingest nutta. Aga ei oska enam.
Ühe mälestuse unustasin pakkida. Hoian kätt laubal, kuhu jätsid oma viimse suudluse. Oma viimse jälje. Kui tundus, et sa teadki, kes ma olen. Aga see oli illusioon, kaarditrikk või meistriteos su lõputus mängus.

Ja kui sa siis läinud oled, pühin oma kurva tuju killud kokku ja viskan su tunnete prügikasti. Küünlavalgel. Üksi. Mõistes lõpuks, et elu on eksam, milleks ette valmistuda pole võimalik. See on improvisatsioon ja hinne - see sõltub vaid oskusest petta, juhuslikkuse julmusest, saatuse salapärasest särast.

Mis hindega ma lõpetan?

Mis rõõmu see annab?

Mis tulemusega lõppeb see üürike elu?

Seda teab ainult kõige kurvemate päevade masendus, kõige sügavamate tunnete tuimus, kõige silmapaistvamalt ilusam vale.



*inspiratsiooni andis etendus "Üritus"