Luule hele hõik

Meil on kolmapäev.

Ja õues on loojuva päikese kuma.

Ja homme on juba neljapäev.

Ja koju saabun päikesepunas.

Mõni leht lendleb mu juuste kohal

Ja mõni hiir ületab teed mu jalge ees.

Treppidest üles ja olengi kohal,

Seisan siin koduukse ees.

Kriuksuvast uksest püüan hiilida,

Ilmvõimatuna tundub kõik.

Ja homsetest kohutustest viilida,

Jääb mõttesse vaid luule hele hõik.

Eilsesse sumedasse sügisöösse,

Kaotasin kõik koledad vaenud ja vihad.

Nüüd miski üksik valu tungib vöösse,

Kirg kustutab kõik ihad.

Meil on endiselt kolmapäev

Ja istun kulunud värviga kirjutuslaua taga.

Homme on endiselt neljapäev,

Ja hommikuvalge maailm on vait ja vaga.