Vihm

Õues oli külm ja märg. Astusin mööda lompe koju. Langenud lehed katsid maad. Tallusin nende peal kuis jaksasin. Ja jõudsin veel külmema koduni, kust ükski tervitus minuni ei kostu, sest tervitajat pole. Külm ja kõle tuba, mis isegi minule ei kuulu. Odava pesupulbri haisu täis. Panin vihmavarju käest. Vihm sadas mu varju pealt põrandale.

Ja siis istusin voodiserval. Kuulasin krabinat aknal ja sinu häält. Sinu naeru. Lugesin su silmi. Isegi kui sind polnud siin. Enam polnud millelgi vahet. Keegi ei päästa mind elu eest, mis minul samamoodi tallub kui oleksin vaid üks langenud kollaseks tõmbunud leht.

Su sammude kaja kõlab mu kõrvus kui rütmitu trumm. Kajab ja kajab ja kajab.. Miski ei kustuta mälestust sinust. Ja sa ei viinudki mind endaga kaasa. Ei pannud naeratust näole, kuigi ise naersid. Ei toonud sooje tundeid läbi sügisese tormituule. Ei hoidnud mu raskete mõtetega täitunud pead. Lihtsalt panid oma suitsust läbi imbunud mantli selga ja läksid.

Mina jäin siia sinu lõhna otsima, mida igatsen kõige enam. Sinu rasketele jälgedele järgnema, kuigi need kuskile ei vii. Vähemaltki mitte sinuni. 

Ja miski ei saagi vist endiseks. Kui isegi vihm mind puhtaks ei suuda pesta, siis olengi sinu jaoks liiga määrdunud ja must. Kole.

Ükskord ma saan. Sinna kaugele. Kõrgele. Unistustemaale, kus sina mind ootad. Ma tean, et ootad.

Või kas siiski.. Tahaksin ju nii väga uskuda, et keegi siin elus mõtleb minust ka nii nagu mina sinust. Nagu mina elust. Ma janunen nende seikluste ja kogemuste järele, mida elu pakkuda võiks, aga ei paku. Sest ma istun ja kuulan vihma, selle asemel, et ise vihm olla. Aga midagi polegi mõtet muuta. Kelle nimel?

Kogu see elu tundub tühjust täis olevat. Minu juurde ei tule keegi, et olla minuga. Tullakse, et korraks lihtsalt kuskil aega veeta ja siis minna. Näidata, et ollakse elus. Aga minu samme ei loetagi. Minu kukkumisi ei takistata ja abikätt ei ulatata.

Võiksin siin samas soovida vaid head teed ja minna. Aga miski hoiab tagasi, nii väga. Sulgen silmad ja tunnen su embust. Ja siis jälle avan ja sa oled kadunud.

Kas sa üldse kunagi olid? Kas sa katsid mind nagu vihmapilv? Kas sa pritsisid mind enda olemusega, kuni su lõhn jäi särgile rippuma?

Ei, miski pole enam tähtis. Keegi ei päästa millestki, millest pääsu pole.

Ja siis istusin põrandale. Külmale ja koledat värvi. Jälgisin tühjust ja ei tundnud aega. Vahel vist on vaja lihtsalt olla, et mõista, mida tähendavad need piisad elus, mis aina langevad ja langevad. Teevad hinge märjaks ja soolaseks.

Katsin oma silmad kätega, tõusin püsti ja läksin lõhna järgi. Ja langesin vihmas kui üks viimne kollane sügisleht.




*inspiratsiooni andis film "Roukli"