Emajõe peegelduses tantslevad värvid,
mille nimesid keegi öelda ei tea.
Säravalt kuulilt näha raudsed närvid,
mida peidab endas su kirev pea.
Maailmale anda veel on nii palju,
kas jõuan, mitte keegi ei tea.
„Su peake, mu kallis, juba on hall
ju,“
teatab laps, kes tuleb, kui peab.
Malbete häälte ekslevad noodid,
sillerdavad su silmade helgis.
Mõtted siis puhkavad, kui neil on
voodid,
mille katteks on sinised nelgid.
Kõik tahaks anda ja vastu ei soovi,
ei midagi muud, kui vaid hoolt.
Ehk kunagi võtta sa minult ka proovi,
kõik loovusetuuled mu poolt.
Kuldsete lindude heledas kajas,
sõna vägi mul sillutab teed.
Ja ma tean, et kuskil seal kauges
majas,
saab puhkama kord minu meel.
Mööda rada, mis mulle on loodud,
mu enese hingekildude tükkidest,
tule vaikselt, kui vein on joodud
ja su mõtted on purunen'd tükkideks.
Tule vaikselt ja nii kenasti tasa,
nagu hingelinnu tiivasahin.
Võta enese sügavam olemus kaasa,
enda tormide kauge kahin.
Siis annan ma kõik täiesti ära,
jään vedelema maailma piirile.
Aga sinna, kus kõik nüüd särab,
sinna mina ja su mõtted hiilime.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar