Rahulolematus

Öö on nii vaikne

ja kuskil ma kuulen,

linnud on parvena tõusmas lendu.

Olen nii paikne

ja seal puhuvad tuuled,

kui linnud on parvena tõusmas lendu.

Kuhu ma rändan,

vaid tähed veel teavad,

aga siia ma jääda ei saa.

Kaua ma jändan,

kui paljud mind neavad,

keegi vastuseid teada ei saa.

Taevas kõik kumab

ja kuud pole näha,

tossab mu sisikond ja mõte.

Kauge müra tormi lubab,

põõsas on kähar,

kuid mis on elu viimne võte?

Kuhu kord jõuan.

Vaid hing seda teab,

ta lükkab mind, kuhu vaja.

Kas jalgsi või sõuan,

tea, kas kunagi veab,

maailm võtab minu ja aja.

Elu mürgine lehk ajab südame pahaks,

kas soovid või ei,

kõik taandub ja jääb vanaks,

ja sinust jääb vaid tühi sein.