Tõde

Kui suren,
siis oma käe läbi,

matke mind siis aiast välja,

või ärge matkegi,

nii ongi salapärasem ja
keegi ei saa mu haua peal talluda,

mu õlule raskust jaotada,

sest siis olen läinud ja kadunud

ja läinud mälestused

ja miski pole enam siis vist sama,

aga kas ikka muutub, kui läen,

kui ei läe, siis mitte ei tule paremat,

ei liigu kuskile aeg ja seisab olukord,

aga terve elu olen mõelnud ja tahtnud,

kord teengi selle ära,

saan kuulsaks ehk

ja kõik räägivad, et oi, mis oli,

kuid kuulsust elu ajal ma ei soovi väga,

kui siis natuke ja läbi kirja,

aga ainult ringiga ja mitte otse,

kui läen, siis tänu iseendale

ja koledatele emotsioonidele,

mida korduvalt ja järjest vastu pean võtma,

taluma elu valusaid hoope,

magusaid ei mäletagi nagu üldse,

aga loodan, et siis saabub rahu,

kui suren.