Elu

Suure-suure tamme all,

kus kasvasid mu juured.

Ma istusin ja toetasin selga

ja langetasin pea, lasin pisarad valla.

Suure-suure tamme all,

kus sõnajalad on nii suured.

Ma mõtlesin, et elus miskit ei pelga

ja siis kartma lõin vaadates alla.

Sinuta ei saa,

sinuga veel hullem on.

Kuhu minna või liikuda?

Vastust ise tead, kus hea on.

Suure-suure tamme all,

kus lehed kaitsevad hinge.

Ma tundsin, et südamel on raske

ja lasin su vabadusse lendu.

Suure-suure tamme all,

kus kunagi ei puhu tuul vingelt.

Ma nõudsin, mul minna laske

ja teadsin, et teeks ei jätku indu.

Sinuta on kõik nii hall,

sinuga miljon värvi mu silmis.

Ja rohi sinu jalge all,

näitab, kuhu minna nagu filmis.

Suure-suure tamme all,

kord magan viimast und.

Ma puhkan seal kui hõbemünt

ja enda peal tuhandet lille kannan.

Suure-suure tamme all,

kord langeb mu peale ka lund.

Su jalajäljed ja lõhn kui piparmünt,

on mu tamme all, kust ande annan.

Suure-suure tamme peale,

vaatan siis kõrgelt taevast,

sellist elu ei oodanud eales,

veel lehvitan igavese mere laevast.