Sa oled kui suvede unenägu,
Mis mu kätte sügiseks ei jää.
Talvel su'st mälestus täis hägu,
kevadel taas ulatad käe.
Mees, sa oled ideaalsuse piiril,
Silmad ja suu ja tugevad käed.
Sõnadki paiskavad päikesekiiri,
Aga sügisel jälle sa lä'ed.
Miski mul hingitseb sees,
Sinu ümaralt vormitud laused.
Andke seda kirge huumavat veel,
Ei soovi ma veidraid pause.
Ega's midagi, kui lahkud, siis mine,
Kinni ma hoida ei püüa.
Kõik unenäod lahkuvad hommikuvines,
Ainult hing neid tagasi hüüab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar