Krimm

Puudutuse tunnet ei saa võtta,

aga tundmuse puudutust küll.

Kui lahkuma ma peangi sõtta,

siis olgu seljas mul kleit, nii üll.

Ma võitlen ja tapan ja pühin verd,

aga rääkida se'st sõnagi tohi.

Nii lähen ja varsti, juba varsti näen merd,

kas põgeneda sinna, kus parem rohi?

Mu valitseja, kõrgeausus, see kõige parem,

mul ütles, et nii, jah ainult on õige.

Kuid kui keegi mul tõde näidanuks varem,

mul oleks tegemata jään'd see verepõige.

Mind ehitatud tundeid mitte tundma,

puudutusi endalt tõrjuma, ära hoidma.

Ja kui ka armastusest näen und ma,

siis karistus on varmas, et poleks loid ma.

See sõda ju tundub vaid mõttetusi täis,

aga esirindel ma seisan, püss õlal.

Kes võidab, eks aastate pärast siis näis,

kui marsin ma surnute kõlal.

Mu sõprade lootust täis pilgud

ja vaenlaste anuvad näod.

On meeles, kui lamavad nad kui silgud,

ühishauas ja reekviem nokas käol.

Ma saabun siis koju ja rohi polegi ilus,

maa üleni mustust on täis.

Aitäh sulle sõda, ja rahu, mis vilus,

vaid vaadata kõlbab ta käis.

Puudutuse tunnet ei saa võtta,

aga tundmuse puudutust küll.

Mina pole minemas sõtta,

sinu naabrid aga valmis on küll.