Karp

Kujutle, et seal kuskil on koht, kus kõik unistused täituvad. Koht, kus pole muresid, on ainult rõõmud. Koht, kus reeglid ei kehti, sest need ei peagi kehtima. Kõik on lubatud ja ühtki pättust pole. Ma tean seda kohta, see on kaugel. Aga ma leian seal iseenda. Isegi, kui ma oma kodu nüüd pikaks ajaks jätma pean, isegi kui ma sõpradele peaaegu et viimse viipe saatma pean. Isegi, kui ma oma Memme enam kunagi ei näe. 

Memm on juba vana. Nii vana, et ma olen tema silmad. Kuigi viimasel ajal on asi paranema hakanud, kuna ta juba ise ajalehte loeb. Vähemaltki neid lühemaid artikleid või anekdoote või surmakuulutusi. Loeb kuulutusi ja otsib jälle oma vana märkmiku üles, et mõni nimi maha tõmmata või joonistada juurde rist. Varem olingi mina see, kes tema eest seda tegema pidi. Aga nüüd ta näeb jälle ja see annabki märku, et mul on aeg teele asuda. 

Ma pean minema, isegi kui ma oma Jüri enam kunagi ei näe. Ilmselt leiab ta omale mingi ilusa neiu. Minust kõvasti ilusama ja eestimaisema. Kõhnema? Tea, kas see alati hea on, aga ilusam vaadata küll.

Keskööl ma asun teele. Memm magab siis juba ammu kõige ilusamat und. Mul on asjad juba pakitud. Paljutki mul üldse kaasa on võtta.. Aga selle koduleiva võtan küll ja heegelsalli, mille memm mulle sünnipäevaks tegi ja õhukese lina, lihtsalt igaks juhuks. 

Mul on neile isegi kirjad, kes minu arvates on väärt teadma, miks ja kuhu ma teele asun. Sest äkki ma ei tulegi tagasi. Ja enne minekut sätin ma need korviga lauale, Memme oma kõige peal. Ma nii loodan, et ta ei pahanda, vaid mõistab.

Oh, ma hakkan seda vana maja igatsema, kus ma iga põrandakääksatust tean ja kus mu pisikesed rõõmud või mured on olnud. Seda lõhna hakkan vist kõige enam igatsema. Lõhn, mis ukselt vastu tulles ütleb „kodu”.

Näe, kesköö ongi käes. Memm, ainult ära pahanda, palun. 

Ronisin aknast välja ja kuu paistis sel ööl nii heledalt, et näitas mulle teed. Sättisin heegelräti paremini õlgadele ja kiirustasin. Ma isegi ei tea, kuhu, aga nii kiire oli. Nii vaba tunne oli. Ma oleks kui puurist pääsenud lind, kuigi ma kunagi puuris polnud olnudki. Ja mu näos istus naeratus. Ma teadsin, et tänane öö on minu uue elu algus.

 ***

Mu pea kohal laius tähistaevas, kui ma Kiviristi jõudsin. Siin olin lapsepõlves nii palju mänginud, see koht oli nii pähe kulunud, et isegi kinnisilmi oleksin kodutee leidnud. Aga ma ei otsinud enam koduteed. Ma läksin sinna, kuhu ma peaaegu kunagi läinud polnud. Metsatee oli nii ilus ja vaikne. Harva üldse liikus sellel hingelisi. Aga mina muudkui läksin, sest kiskus sinnapoole. Tundmatud veed on alati nii huvitavad näinud. Mitte muidugi pea ees. Nii suuri riske ei võta ma kunagi. 

Kui isa veel elus oli, rääkis ta mulle, kui ilusad allikad on seal kuskil kaugel. Kui selge veega, hõbemündid põhjast vastu helkimas. Paistab siis neile kuu või päike. Ja sinna mind tõmbaski. Nende allikate poole, mille hõbemünte lihtsalt pidin oma silmaga nägema.

Need kiired sammud väsitasid mind ruttu ja enne kui arugi sain, laskus mu silmadele selline raskus, mida ma kunagi varem tundnud polnud. Kodu ei väsitanud kunagi nii, kuna seal puhkasin öösiti ja hinges polnud sellist ärevust. Samblavoodi oli parim valik. Kodulõhnaga õhuke väike lina külje all ma uinusingi.

***

„Neiu! Neiu, palun ärgake ometi!” 

Unesegaduses avasin silmad ja nägin enda kohal noormeest uudistamas. Ma ei jõudnud midagi öeldagi, kui ta edasi rääkis: 

„Jumal tänatud! Ma arvasin, et te olete surnud! Nii kahvatu ja peaaegu ei hinganudki. Ja kuna te ei näe välja nagu keegi, kes võiks kõrtsust tulles metsateel magama jääda, tundus asi veel kahtlasem. Aga mis seal ikka! Tõuse nüüd püsti. Sul on kindlasti nälg, eks? Lähme, ma viin su oma koju. Sa pead saama mu koduallika vett – see pühib silma kohe unest puhtaks ja virgutab päris kenasti. Noh, kas tuled siis?” 

Sõnagi lausumata tõusin püsti ja hakkasin mehe kannul edasi minema. Tempo oli nii kiire, et võttis lausa hingeldama. Aga tema kodu asus lähedal. Armas väike majake, mille kõrval tõepoolest allikas asus. Korstnast tõusis vaevunähtav suits. Kiirustasin allikale, et end turgutada. Vesi oli kuidagi magus ja joovastav, muutis nii õnnelikuks kogu maailma pärast. Päike sillerdas jahedal veel ja.. Mündid! Hõbedased! Seal, allika põhjas! 

Naeratus ei mahtunud mu näole ära. Kuidas siis juba? Kuidas olin ma ühe ööga jõudnud tolle kauge allikani? Ei, pole aega mõtisklusteks. Ma pidin kasvõi ühtainust münti oma käega puutuma. Viskusin kõhuli allika äärde ja sirutasin oma käe nii sügavale, kui vähegi suutsin. Münt oligi mu käes! Imetledes tõusin püsti ja tõstsin mündi päikese poole. See oli imeilus! Nii puhas ja nüüdsest minu oma. 

Tänades lahkusin kiirel sammul mehe õuest. Tal polnud vist aimugi, et tema allikas niivõrd kosutav võib olla. Kui ma juba veidi maad eemale olin jõudnud, aeglustasin sammu. Võtsin mündi vöö vahelt ja tundsin süütunnet. Otsustasin tagasi pöörduda. Polnud õige selle mehe allikast võtta midagi, mis sinna kuulub. Pöörasin ümber ja sammusin pilk ainiti mündil. Veidi maa pärast tõstsin pea ja rada oli kadunud. Talu polnud. Allikat ka mitte. Veider olukord. Pöörasin siis taas end minekusuunas ja läksin tagasi. 

Kuhu ma sattusin? Mets tundus nii tuttav, nagu oleksin seal varemgi viibinud. Oot-oot, see on ju Kiviristi poolsammaldunud kivikamakas! Ma jõudsin jälle siia? Keegi oleks justkui kivil istunud, seljaga minu poole. Jüri? Muidugi oli see Jüri! Kiirendasin sammu ja Jüri hüppas kivilt alla, tuli avasüli mulle vastu. Kargasin talle kaela. Ma polnud kunagi varem tundnud kellegi embusest nii palju rõõmu! 

Kuidas ma olin üldse julgenud arvata, et ma suudan niimoodi minna? Kuskile kaugele. Isegi teadmata, kuhu täpselt. Mida ma üldse otsima läksin? Iseennast? Kuidas ma sain ennast otsida, kui olen mina ise ainult temaga koos? 

„Jüri.. Jürikene.. Ma tõin sulle midagi,” ütlesin ja hakkasin vöö vahelt oma hõberaha otsima. Aga seda polnud seal. Segaduses kehitasin õlgu ja veel enam segadust lugesin välja Jüri silmist. 

„Ma käisin veidi eemal. Memm vist andis sulle mu kirja? Ühesõnaga, ma leidsin sellise allika, millest isa mulle kunagi rääkis, mäletad, eks? Ja seal oligi hõbemünt! Lausa mitu! Ja ma tahtsin ühe mälestuseks kaasa võtta ja võtsingi, aga siia tulles ma vist kaotasin selle..” 

„Oh sind küll, Liisakene! Tule, lähme parem koju. On nii mõndagi, mida sa ei tea..”

Asusime kodu poole teele ja mündi kaotamisest hoolimata olin õnnelik. Minu õnn kasvas veelgi, kui nägin neid koduväravaid ja väikest Mukit, kes klähvis. Astusime sisse ja kodu lõhnas täpselt nii nagu enne, aga kiiktool oli tühi. Laual seisis ümbrik minu nimega. Väriseval käel avasin selle, leidsin hoolikalt volditud kirja ja hakkasin lugema.

Kallis Liisa!

Minu suurim vara siin ilmas. Aga seda sa vist tead isegi. Kuulsin küll, kui sa just enne siit öösi salaja välja hiilisid ja sosistasid mulle ühe vabanduse. See oli juba varem vastu võetud, kui seda öelda jõudsid. Ma loodan, et oma teel leidsid sa selle, mida otsisid. Minu tee hakkab vist lõppema. Ma tunnen end järjest paremini ja miski ei hoia mind enam kinni. Vist ongi parem, et sa lahkusid. Ära nuta, mu laps. Mul hakkab hästi minema, paremini kui maises elus. Ma usun, et mu põlved kaotavad selle valu ja ma saan oma selja jälle sirgu lüüa. Mul on sulle paar soovi, mida sa võiksid hinnata ja täita.. Esimeseks, võta Jüri omale. Ta käis ühel päeval siit läbi, tõi terviseid ja küsis, kas ma oleksin nõus, kui sa talle läheks. Kuidas saangi Jürile ei öelda? Teiseks, ära unusta oma kodu. Tee ikka meie moodi leiba ja kui saad, siis elage Jüriga siin edasi. Kolmandaks, nüüd võid minna vaadata karpi, mida ma sul kunagi puutuda ei lubanud. Võti on märkmiku vahel. Märkmikul on kaaned ümber, võta need ära ja sealt sa selle leiadki. Ega's midagi. Ma tean, et sa saad hakkama. Oled alati saanud ja saad ka edaspidi. Lihtsalt ilma oma Memmeta.

Kallistan sind nii tugevalt, kui ette oskad kujutada!

Head teed, mu väike Kullerkupp! 

***

 

Pisarad voolasid mu näol ja kukkusid sülle. Jüri paitas mu pead ja hoidis kätt. Minu Memm oligi nüüd läinud.. Aga ma ei saanud käed rüpes istuda. Kiirelt otsisin ma ta märkmiku ja võtsin kaaned ümbert. Imepisike võti kukkus lauale. Veel kiiremini kadusin tahatuppa ja otsisin välja Memme karbi. Nüüd siis lõpuks võin selle avada. Karbi, mis oli alati nii salapärane tundunud. Millesse olid lõigatud roosid. 

Panin võtme lukuauku ja keerasin. Südamevärinaga tõstsin kaane. Karbis oli hõbemünt. 

Memm.. Sina olidki minu kauge allikas, minu koht, kus on ainult rõõm, minu salajane paik, kus puuduvad reeglid, minu pättusteta elu. 

Jüri seisis uksel ja naeratas mind jälgides. Pühkisin aina voolavaid pisaraid ja märkamatult tekkis minu näole päike ja naerulohukesed. Memm on alati kaasas. Memm on alati olemas. Jüri kannab teda pilgus ja mina oma hinges edasi. 

Mees tuli ja kallistas mind, surudes karbi meie vahele. Siis pani ta selle kinni tagasi ja võttis mu kätele. Ma ei lasknud ta'st lahti. Hoidsin käsi ümber, nagu oleks see meie viimne embus.

Istusime Memme kiiktooli, mina kägaras süles ja õõtsusime kergelt. Ikka üles ja alla, üles ja alla.. Kui õige see tundus. Ma olin lõpuks ometi kohas, kus on piiritu õnn. Ma olin Kodus.