Uni

Hommikuvalge äratab üles,
ma unes kägaras olin su süles.
Siis silmad ma avan, valgus lööb,
sind polnudki siin, mu monsieur.

Päeval ma merest ja taevast sind otsin,
aga läinud mu uni on uduvines.
Liivast ja tuulest leian lahtisi otsi,
kuid sina ju läksid edasi minnes.

Õhtul ma tulen ja peidan end ära,
õhuliste tekkide kuhjade alla.
Unes on sild ja sillal on värav
ja sina ilmud jälle, on su käed valla.

Ma naeran ja olen seal maailma tipus,
sest sina mu kätest kinni hoiad.
Ja kui nüüd see muinasjutt lõppema kipub,
siis päikesekuma ja hommik taas koidab.