Kortsud

Sinu näkku peidetud aaretest,

loen välja kord kogu tõe.

Mis peidus su väikestes kortsudes,

iga vaev, iga rõõm, iga mure.

Ja silmist loen välja päikese,

mis aastatega loojuma hakan'd.

Veel näost ühe viimse väikese

märgi õnnest, mis nüüdseks lakan'd.

Vist vanus meiega oma töö teeb,

et väiksed asjad tunduvad nii suured.

Seda kõike su silmad sooviks kord veel.

Näha seda, kui kaugel on juured.

Iga vagu su kaeblikult mures näol,

toob mõttesse naerukilked.

Elu rütm on paigas kui koputus käol,

mööda lä'evad kõik ülbed pilked.

Vahel nägu on märg kui porilomp,

voolab värv, tunded, tuiskab tuju.
Kurgus kipitab üks valus klomp,
silmad sul võtnud on teise kuju.

Viibet su silmist ja kortsudest nägin,

kui ise su saatsin teele.
Piisana langes su suust veel üks kägin:
„Mul heaks, oi kui heaks, tegid meele.“