Igav seiklus

Täna oli jälle üks täiesti tavaline päev täiesti tavalises elus täiesti tavalisel inimesel. Aga see tavaline kestis ainult seni, kuni jälle tema välja ilmus.

Hommik oli igati loomupärane – vihmane, kole ja peavaluga. Eks iga eilne peab kuidagi tunda andma. Kas annab ta siis märku peavalu või mälestuste või inimeste näol, ei ole erilist vahet. Hommikukohvi ajaks oli juba päike välja tulnud ja tuvi hüppas vastu akent. Enesetapja tuvi, vist. Või siis ajas see kohvihõng ta pea sassi. 

Mustale mõrkjale joogile on ehk kombeks ka muusugused jutud. Reisimisest ja eluteedest. Kõigest, mis vähegi pähe tuleb. Kaugetest elektrita paikadest ja kuivkäimlatest. Katsumustest. Kõige huvitavam neist on elutee, sest täpselt ette kirjutada ei oska seda keegi. Õigemini oskamisest on asi kaugel, pigem seda lihtsalt ei suudeta. Saatusega mängimine on kui tulega – kord kõrvetab leek valusa haava. Põletab nii, et suitseb. 

Suitseb. Suits. Paganlikult hea hobi. Tapvalt maitsev. See tunne, kui päike on olnud pilvede taga ja siis lõpuks loojunud ja terve selle pika päeva pole olnud mitte ühtki ilusamat päiksekiirt. Ainult see põlev oranžikas-punane ots. 

Veniv hommik veeres päeva. Kõik on kuidagi mittemidagiütlev. Ainuke asi, mis võis midagi öelda oli sigarett. Veetlev ja kaunis. Tee selleni oli märg, isegi autos, mis oli nii halvalt pargitud. Kitarr lösutas tagaistmel. Plaat makis mängis väsimatult. Peavalu muutus hullemaks. Liiklust oli harjumatult palju, aga vähemalt leidus parkimiskoht. Gaseeritud pudelivesi ja kõhnad sigaretid ja ei midagi muud. Aga veniv päev venis edasi. 

Kuhu nüüd minna? Kui kõik, mis oli vajalik on olemas. Kui kõik teed on valla, aga samas ei saa lahkuda, sest miski hoiab tagasi. Kõigest väest. Nii paljud uksed on avatud, aga ainult pooleldi. Miski nagu kutsub, aga mis? 

Vihm peseb puhtaks kõik haavad. Aga hingeni see ei jõua. Ta puhastab pealispinna, aga see, mis on sügaval jääb. Jääb nii kauaks, kuni unustusehõlma vajub. Sõnad vist ei ununegi ega kao. Need on ikka seal kuskil mälusopis hõljumas. Ilusad sõnad uputatakse mitte nii ilusate poolt. Aga tunded püsivad pinnal. 

Lõpuks on õhtu. Pärast sadat kilomeetrit. Jälle seesama koht, aga see on ju nii meeldiv. Unistuste paik. Vaikne, aga täis elu. Täis elu, mis toimub seinte vahel. Kahel korrusel korraga. Ja vähemalt viies toas. Siin on uks alati avatud. Inimesed niisamuti. Iseasi, kas nad mäletavad neid kõiki, kes siit kunagi läbi on käinud või käivad siiani. 

Lõpuks on öö. Veidi häälest ära kitarr kiunub. Veidi möödalaulev hääl laliseb. Vanad laulud uues võtmes, uues mõttes. Nüüd, kui mõte on hoopis teine, mis ta oli enne. Koos lauluga tantsib tema end mõtetesse. Kuskilt kaugelt ja sügavalt. Tema süütud silmad, mis on palju rohkem elu näinud kui miski muu.

Pärast tubakahõngu ja mugavaid poose astub ta tuppa. Sõbralik nagu ikka. Liigub vaikselt ja istub. Silmad polegi enam nii süütud, vaid pigem põnevust täis. Soov sõnu lausuda saab rahuldatud ja kuulatud. Proov panna keegi uppuma tema silmadesse saab täidetud. Soov kiirendada selle südame rütmi saab tehtud. 

Ja siis ta tänab. Astub uksest välja. Unistus, mis alatiseks kättesaamatuks jääb – aga sellised olid ju temagi sõnad? 

Öö on juba kaua valitsenud. Tekitanud selle une. Raskuse silmadele. Tema silmist puudus raskus. Neid valitses seiklushimu. Öö on veel noor. Tema on veel noor. Aga kord saab kõik otsa. 

*vahel püüan miskit proosataolist asja kirjutada, eks hinnake ise, kas ja kui hästi see mul välja tuleb/on tulnud