Minek

Linn on vaikust täis ja mina astun.

Ja astun.

Ja astun.

Võõrad autod lähevad mööda.

Mina lähen ka.

Aga lihtsalt teises suunas.

Või siis ikkagi samas?

Keegi ei tea..

Keegi ei tea mu hinge kõige sügavamaid saladusi.

Keegi ei tea, miks need kilgid karjuvad.

Keegi ei tea mu mõtteid.

Keegi ei tea, mida ma maailmalt tahan.

Kõik näevad ainult mu välist kesta.

See tüdruk sealt, kes alati saab ja alati oskab

ja alati suudab ja alati viitsib ja alati teeb.

Aga mida ta tunneb?

Kedagi ei huvita.

Ja ma lähen ja ma lähen.

Ja ma tahan nii väga, et keegi võtaks mu kaasa.

Viiks mu ära.

Kuskile kaugele.

Samas ma kardan.

Ma kardan seda elu.

Ma kardan seda maailma.

Ma ei karda pimedust.

Ja keegi ei pühi mu pisaraid.

Mis voolavad oma rajast mööda.

Ma astun.

Ja ma kuulan seda tühja linna üksikut tuulekella.

Ja ma astun.

Ma astun sinnapoole, kus on valgus,

kuigi vihkan valgust.

Kuigi vihkan varju, mis jääb mu selja taha.

Mis räägib minu saladusi.

Saladusi, mida mul pole, aga samas ka on.

Keegi ei näe mu naerude taha.

Keegi ei tea mu päris lugu.

Kõik teavad mu igatsevat vingumist.

Kõik teavad mu igapäevaelu töinamisi.

Aga keegi ei tea mind.

Ja ma astun.

Üksikud tähed näitavad mulle teed.

Tähed, mille pilved katavad.

Nii on ikka siin elus.

Pilved katavad ja katavad.

Aga pilvede all on keegi, kes ei lõpeta eksisteerimist.

Ta on.

Ta seisab.

Ja siis ta läheb.

Läheb nagu ei kunagi varem.

Teda ei huvita pilgud.

Teda ei huvita mõtted.

Teda huvitab sisemus.

Teda huvitab hing.

Teda huvitab süda ja müsteeriumid.

Vist olengi see,

keda katavad pilved,

aga kes eksisteerib,

kes oskab tunda,

kes oskab näha,

kes oskab naeratada.

Ja ma lähen.

Ma astun.

Jalg jala ees.

Kõnnin oma üksikut rada.

Kõnnin nagu ealeski varem.

Linn on pimedust täis.

Ja ma ei karda.

Ma olen vaba kui lind.

Ja ma astun.